Tekst: Kerti Kulper

Kui rääkida erivajadustega inimeste või eakate abistamisest, siis arvavad paljud ekslikult, et abistamine tähendab ööpäevaringset hooldamist, millega kaasnevad mitmed tüütud ülesanded. Need, kes on aga abivajajale käe ulatanud, teavad hästi, et abistamine on kasulik mõlemale poolele ja päris kindlasti ei saa seda nimetada kellegi hooldamiseks, ammugi veel tüütuks tegevuseks.

Kerstin kinnitas, et tema on igalt kohtumiselt lahkunud hea tundega ja tajunud selgelt, et saab teise inimese heaolu mõjutada. «Soovitan uurida Helpificu kohta ja kaaluda abistamise mõtet,» on ta veendunud.

Toimetaja: Kerti Kulper

Neurofibromatoos (lühendatult NF) on haruldane geneetiline häire, mille puhul tundemärgid ja sümptomid erinevad mõjutatud inimestel suuresti. NF1 avaldub ühel inimesel 3000st, NF2 avaldub ühel inimesel 25 000st. Neurofibromatoosile ei ole ravi ja ravimisel keskendutakse rohkem sümptomite kontrollimisele. Tulenevalt vähesest teadlikkusest ja väärarusaamadest selle haiguse kohta, võivad selle all kannatavad inimesed tunda ennast üksi ja lootusetuna. Selles intervjuus heidame pilgu Keiu ja Marise, kellel mõlemal on diagnoositud NF, eludele. Nad on tugevad ja inspireerivad naised, kes on võtnud ülesandeks tõsta teadlikkust NFi kohta!

Tekst: Kerti Kulpar

Tarvo Tobbi on 29 eluaasta jooksul vajanud abi perelt, sugulastelt kui ka lähematelt tuttavatelt. Selle abi juures on osutunud kõige meeldejäävamaks teguriks abistaja siirus, mis on väljendunud puhtas soovis ulatada oma abikäsi. Olgu selleks vanaema, kes võttis ennast kuudeks töölt vabaks, et aidata Tarvol meningiidi järgselt teist korda elus kõndima õppida, või naaber, kes jõululaupäeval oma pere kõrvalt neli kuud haiglas viibinud Tarvo ja ta vanaema koju sõidutas. Kõik see on jätnud talle sügava jälje selle kohta, mida tähendab siiras abi, millel puudub tagamõte või tahtmine midagi vastu saada. 

Sigrid kirjeldab ennast viie lausega või räägib meile, mis tal praegusel hetkel kõige esimesena pähe tuleb:

Ilus kevadine hommik ja päike paistab. Nii võiks olla iga päev, et tunned sisemist rõõmu alustatud päeva üle. Rõõm inimestest ja tegevustest, millega päeva jooksul kokku puutud. 

Esmalt, kui mu armas sõber pöördus minu poole palvega seda kirja kirjutada, tundsin ma, et mul on au omada võimalust heita pilk autistliku lapse kasvatamise maailma. Lubage mul eelkõige alustada väitest, et teie lapsel ei ole mitte midagi viga, ma kordan, mitte midagi, ei midagi mis vajaks „parandamist“ või „korrigeerimist“. Ta on ilus ja imeline inimene, kes lihtsalt elab maailmas, kus väljendatakse oma mõtteid teisiti. Nemad näevad maailma enda ümber teistsugusena.