Tekst: Kerti Kulpar

Tarvo Tobbi on 29 eluaasta jooksul vajanud abi perelt, sugulastelt kui ka lähematelt tuttavatelt. Selle abi juures on osutunud kõige meeldejäävamaks teguriks abistaja siirus, mis on väljendunud puhtas soovis ulatada oma abikäsi. Olgu selleks vanaema, kes võttis ennast kuudeks töölt vabaks, et aidata Tarvol meningiidi järgselt teist korda elus kõndima õppida, või naaber, kes jõululaupäeval oma pere kõrvalt neli kuud haiglas viibinud Tarvo ja ta vanaema koju sõidutas. Kõik see on jätnud talle sügava jälje selle kohta, mida tähendab siiras abi, millel puudub tagamõte või tahtmine midagi vastu saada. 

Sigrid kirjeldab ennast viie lausega või räägib meile, mis tal praegusel hetkel kõige esimesena pähe tuleb:

Ilus kevadine hommik ja päike paistab. Nii võiks olla iga päev, et tunned sisemist rõõmu alustatud päeva üle. Rõõm inimestest ja tegevustest, millega päeva jooksul kokku puutud. 

Esmalt, kui mu armas sõber pöördus minu poole palvega seda kirja kirjutada, tundsin ma, et mul on au omada võimalust heita pilk autistliku lapse kasvatamise maailma. Lubage mul eelkõige alustada väitest, et teie lapsel ei ole mitte midagi viga, ma kordan, mitte midagi, ei midagi mis vajaks „parandamist“ või „korrigeerimist“. Ta on ilus ja imeline inimene, kes lihtsalt elab maailmas, kus väljendatakse oma mõtteid teisiti. Nemad näevad maailma enda ümber teistsugusena.