Töötan enamasti kodus. Hommik möödub arvuti taga ja telefoni otsas "rippudes". Nõustamiskohtumised (nii finantsalased kui ka puudeteemalised), milleks tuleb kodust välja minna, määran võimalusel pealelõunaks. Sellel on lihtne põhjus – enamik minu isiklikke abistajaid on tudengid ja nii on kõigile sobivat töögraafikut lihtsam kokku panna. Alati on muidugi erandeid, eelkõige teeb valiku ikka klient. Tegelen oma lemmiku, mops Lissuga, arutan abikaasaga igapäevaelu või tulevikuplaane, üritan igapäevaselt teha kohustuslikke võimlemisharjutusi, õhtuti loen või vaatan telekat + loomulikult igapäevased majapidamistööd. Ütleks, et tavalise inimese tavaline elu.

Kuidas praegu toimib isikliku abistaja süsteem?

Tartus on abivajaduse hindamine ning hindamistulemusi arvestatakse. Samas isikliku abistaja brutopalk 2,38 eurot tunnis ei ole väga motiveeriv. Ma ei vaja abi terve päeva jooksul, keskmiselt 6 tundi päevas. Mul on palju isiklikke abistajaid, 7 tudengiga on käsunduslepingud läbi teenuseosutaja (MTÜ Händikäpp). Nad on öelnud, et see on huvitav töö, sest satuvad minuga sellistesse kohtadesse, kuhu muidu poleks sattunud (näiteks koertenäitus, mopside (koeratõug) kokkutulek, kõikvõimalikud raamatupidamis- jms koolitused, Riigikogu, Sotsiaalministeerium jne).

Sul on ka head kogemused, kuidas tänu Helpificule leidsid endale abistaja. Räägi nendest lähemalt. 

Olen kaks korda Helpificu kaudu abistaja leidnud - esimene kord aitas mind Kerstin, sobisime temaga väga hästi. Teine kord, kui abi vajasin, oli Kerstin haigeks jäänud. Siis võtsin uuesti Helpificuga ühendust ja mind aitas Marit. Mõlemad olid toredad inimesed ning võtaksin ka teinekord nendega ühendust. Mul on hea meel, et Helpific olemas on, minu meelest on seda väga vaja. 

Kuidas saaks veel Helpific aidata ning millist rolli näed sellel puudega inimeste elus? 

Selline abistajate süsteem on väga vajalik, eriti seal, kus isikliku abistaja teenus ei toimi hästi. Kui on inimesi, kes tahavad oma aega panustada puuetega inimeste aitamisse, siis on see väga suur asi. Näiteks kõikvõimalikud suhtekriisid puudega inimestel tekivad sellepärast, et selline suhe (näit. abielu või sõbrasuhe) ei ole normaalne, kus üks pool vajab kogu aeg abi ja teine kogu aeg aitab. Kui leida abistaja läbi Helpificu, siis oleks sellest suur abi. 

Mida võiks tööandjad teada, võttes tööle puudega inimese? 

Sõltub inimesest ja tema konkreetsest puudest. Kindlasti ei maksa puudega inimesi karta. Tuleb julgesti küsida inimese enda käest, mitte hakata ära arvama, mida tal võiks vaja olla. On oluline, et ratastoolikasutaja saaks ise tööle ja ka WC-sse ratastooliga. Inimesele, kes väga halvasti näeb, on aga oluline valgustus ja treppidel märgistusena neoonkollased jooned.

Kuidas on ligipääsetavusega? Mida peaks silmas pidama? 

Olen 3 aastat pime olnud ja nüüd näen viletsasti. Lisaks füüsilisele ligipääsetavusele on olulised ka vaimsed aspektid. Oleks ideaalne, et kui pime inimene läheb teatrisse, siis võtab ta kõrvaklapid ja kuuleb sealt kirjeldustõlget, samuti on kurtidel oluline viipekeeletõlk. Muuseumides võiks olla kindad, millega pime saab skulptuure katsuda. Siin saaks ka vabatahtlikke kaasata, kui neid koolitada – näiteks kirjeldustõlke puhul on oluline, et inimene oskaks märgata neid asju, mida peab kirjeldama.

© Helpific

Rongi sisenemine ja väljumine

Rongi uste avamiseks tuleb vajutada C-ala uste juures asuvat sinist ratastooli kujutisega nuppu. Nii veider, kui see ka pole, on antud nupu vajutamine minu jaoks keerukas ja pean lootma, et keegi on perroonil või rongis sees valmis minu eest nuppu vajutama. Mina eelistaksin, et uksed jaama saabudes avaneksid siiski ise, mis eemaldaks nupule vajutamise vajaduse täielikult. Eestis kasutatavatel rongidel on väga mõnus väljatulev platvorm. Näiteks Soomes selline platvorm puudus ja rongi pidi minema diagonaalis sõites, et sisenimine liigselt ei raputaks. Mõningates riikides, näiteks Saksamaal, on vahe nii lai, et elektriratastoolis liikuja peab kaldteed ise kaas kandma. Samas näiteks Belgias muretseb rongi sisenemise eest jaamas töötav personal, kes seab valmis tõstuki või kaldtee suurematesse rongidesse sisenemiseks.

Kuidas saaksid Eesti inimesed teadlikumaks puuetega inimestega seotud teemadest?

Lugesin raamatut „Minu Soome“, kus mäletamist mööda kellegi Soome professori peres oli psüühilise erivajadusega laps. Tüdruk pidi kooli vahetama ning läks tavakooli. Selle jaoks koostati tema haiguse kohta infoleht, mis anti kõikidele õpilastele lugeda. Lapsed võtavad endast erinevaid inimesi ju palju paremini omaks ning negatiivne reaktsioon on enamasti teadmatusest. Ma arvan, et sellelaadse teavitustööga on oluline alustada juba lasteaiast või algklassidest. Kooliealistele lastele, ja miks ka mitte vanemaealistele, võiks sisse seada lausa spetsiaalse veebilehe, kus nad saaksid juba ise mõne haiguse kohta põhjalikumalt uurida. 

Ma arvan, et kui puudega lapsi käiks rohkem tavakoolis, siis ei koosneks nende tutvus- ja suhtlusringkond valdavalt või ainult erivajadustega inimestest. Nii ei saaks tekkida turvalist mull-kapslit, mis põhjustaks ehk mittemõistmist ja teatud agressiivset hoiakut n-ö tavainimeste suhtes.

© Helpific