Y-generatsioon sillutab teed avatuma ühiskonna suunas
Tekst: Kerti Kulper
Y-generatsioonile heidetakse tihtilugu ette seda, et nad on laisad ja mitte kuigi iseseisvad. Osa neist noortest elab endiselt vanematega, mistõttu jääb teistele põlvkondadele mulje, et Y-generatsiooni noored ei viitsi vaeva näha ja raha teenida. Ometi on üks asi, mille poolest on just selle põlvkonna inimesed teistest peajagu üle.
Sünnipäev võiks olla andmise, mitte saamise aeg
Tekst: Kerti Kulpar
Tarvo Tobbi on 29 eluaasta jooksul vajanud abi perelt, sugulastelt kui ka lähematelt tuttavatelt. Selle abi juures on osutunud kõige meeldejäävamaks teguriks abistaja siirus, mis on väljendunud puhtas soovis ulatada oma abikäsi. Olgu selleks vanaema, kes võttis ennast kuudeks töölt vabaks, et aidata Tarvol meningiidi järgselt teist korda elus kõndima õppida, või naaber, kes jõululaupäeval oma pere kõrvalt neli kuud haiglas viibinud Tarvo ja ta vanaema koju sõidutas. Kõik see on jätnud talle sügava jälje selle kohta, mida tähendab siiras abi, millel puudub tagamõte või tahtmine midagi vastu saada.
 |
| Tarvo otsustas pühendada 7. aprilli, mil ta sai 30. aastaseks, inimesele, kes vajab abikätt oma igapäevategemistes ja elu korraldamises. |
Kasutajakogemus | Meelika
11:56:00Särtsakas Meelika: suur koertesõber, raamatupidaja ja puuetega inimeste kogemusnõustaja
Olen 45-aastane naine, 2 täiskasvanud lapse ema, abikaasa. Töötan raamatupidajana (mitte kusagil firmas, vaid pakun FIE-na väikefirmadele raamatupidamisteenust) ja puuetega inimeste kogemusnõustajana.
 |
| Kärtspunaste juustega Meelika süles istub mops Lissu |
Töötan enamasti kodus. Hommik möödub arvuti taga ja telefoni otsas "rippudes". Nõustamiskohtumised (nii finantsalased kui ka puudeteemalised), milleks tuleb kodust välja minna, määran võimalusel pealelõunaks. Sellel on lihtne põhjus – enamik minu isiklikke abistajaid on tudengid ja nii on kõigile sobivat töögraafikut lihtsam kokku panna. Alati on muidugi erandeid, eelkõige teeb valiku ikka klient. Tegelen oma lemmiku, mops Lissuga, arutan abikaasaga igapäevaelu või tulevikuplaane, üritan igapäevaselt teha kohustuslikke võimlemisharjutusi, õhtuti loen või vaatan telekat + loomulikult igapäevased majapidamistööd. Ütleks, et tavalise inimese tavaline elu.
Kuidas praegu toimib isikliku abistaja süsteem?
Tartus on abivajaduse hindamine ning hindamistulemusi arvestatakse. Samas isikliku abistaja brutopalk 2,38 eurot tunnis ei ole väga motiveeriv. Ma ei vaja abi terve päeva jooksul, keskmiselt 6 tundi päevas. Mul on palju isiklikke abistajaid, 7 tudengiga on käsunduslepingud läbi teenuseosutaja (MTÜ Händikäpp). Nad on öelnud, et see on huvitav töö, sest satuvad minuga sellistesse kohtadesse, kuhu muidu poleks sattunud (näiteks koertenäitus, mopside (koeratõug) kokkutulek, kõikvõimalikud raamatupidamis- jms koolitused, Riigikogu, Sotsiaalministeerium jne).
Sul on ka head kogemused, kuidas tänu Helpificule leidsid endale abistaja. Räägi nendest lähemalt.
Olen kaks korda Helpificu kaudu abistaja leidnud - esimene kord aitas mind Kerstin, sobisime temaga väga hästi. Teine kord, kui abi vajasin, oli Kerstin haigeks jäänud. Siis võtsin uuesti Helpificuga ühendust ja mind aitas Marit. Mõlemad olid toredad inimesed ning võtaksin ka teinekord nendega ühendust. Mul on hea meel, et Helpific olemas on, minu meelest on seda väga vaja.
Kuidas saaks veel Helpific aidata ning millist rolli näed sellel puudega inimeste elus?
Selline abistajate süsteem on väga vajalik, eriti seal, kus isikliku abistaja teenus ei toimi hästi. Kui on inimesi, kes tahavad oma aega panustada puuetega inimeste aitamisse, siis on see väga suur asi. Näiteks kõikvõimalikud suhtekriisid puudega inimestel tekivad sellepärast, et selline suhe (näit. abielu või sõbrasuhe) ei ole normaalne, kus üks pool vajab kogu aeg abi ja teine kogu aeg aitab. Kui leida abistaja läbi Helpificu, siis oleks sellest suur abi.
 |
| Lissu tunneb end kõige turvalisemalt Meelika süles |
Mida võiks tööandjad teada, võttes tööle puudega inimese?
Sõltub inimesest ja tema konkreetsest puudest. Kindlasti ei maksa puudega inimesi karta. Tuleb julgesti küsida inimese enda käest, mitte hakata ära arvama, mida tal võiks vaja olla. On oluline, et ratastoolikasutaja saaks ise tööle ja ka WC-sse ratastooliga. Inimesele, kes väga halvasti näeb, on aga oluline valgustus ja treppidel märgistusena neoonkollased jooned.
Kuidas on ligipääsetavusega? Mida peaks silmas pidama?
Olen 3 aastat pime olnud ja nüüd näen viletsasti. Lisaks füüsilisele ligipääsetavusele on olulised ka vaimsed aspektid. Oleks ideaalne, et kui pime inimene läheb teatrisse, siis võtab ta kõrvaklapid ja kuuleb sealt kirjeldustõlget, samuti on kurtidel oluline viipekeeletõlk. Muuseumides võiks olla kindad, millega pime saab skulptuure katsuda. Siin saaks ka vabatahtlikke kaasata, kui neid koolitada – näiteks kirjeldustõlke puhul on oluline, et inimene oskaks märgata neid asju, mida peab kirjeldama.
© Helpific
Meie Inimesed | Tom Rüütel
11:58:00
Puudeline metsas puudel seltsiks
Ka puuetega inimeste jaoks ei ole seiklustes midagi iseäralikku, nad käivad matkamas, tegelevad ekstreemspordiga, kaugetest reisidest rääkimata. Minul on au omada sõpru, kes on peaaegu iga ilmaga valmis kuskile minema. Olgu siis lausvihm või muidu niiske ja rõske lörtsine ilm. Me oleme oma soovides lihtsad. Meil on vaja head seltskonda. Niisiis olengi käinud oma sõpradega metsaonnides, maakohtades, kuhu niisama ei satu ning pikemal reisilgi. Nagu ütlesin, peitub lihtsuses võlu. Me ei aja taga luksuslikkust, mitte, et see meile ei meeldi, aga seda pole lihtsalt ja lihtsaks eluks vaja.
Sõbrad tuleaseme ümber
Möödunud nädalavahetusel käisime Saaremaal Orissaarest linnulennult ca 5km sõbra juures maal. Temal on seal ka püsti pandud sisuliselt onn, aga alt kinnine, mis annab väga palju juurde võrreldes Saaremaal olevate RMK metsaonnidega Sopi ja Ninanukiga, mis seisavad kividel, kus tuul vabalt sisse puhub. Muidugi on eelpool mainitud onnides suur ahi, mida küttes onni nii soojaks saab, et ka talvel on mõistlikum maas magada kui pingi peal. Ettevalmistused selliseks äraolemiseks on lihtsad. Soojad ja veekindlad riided (sh jalatsid), magamiskott ning lebomatt, mõned vahetusriided. Muidugi tuleb poest kaasa osta igasugu kraami, et umbes ööpäev läbi ilusti hakkama saada. Ei tohi unustada puhast vett, sest tihtilugu on nendes kohtades raske joogivett saada. Elektrit neis kohtades samuti pole, siis on tarvilikud küünlad, tõrvikud, muidugi ei puudu kunagi lõke. Aga hakkama saaks ka ilma, kaasa tuleb võtta katelok ning vaadata, et kaasas oleks põleti jaoks piisavalt piiritust.
Kuu andis öösel palju valgust. Foto: Mihkel Väin
Nii me siis istusime ümber lõkke, mis oli tehtud suure veoauto ratta sisse. Sadas küll vihma, aga hea seltskond heade sõprade näol on alati üle mistahest "halvast" ilmast. Tegelikult ei ole kunagi halba ilma, vaid on halb riietus. Selline koosviibimine on alati väga emotsionaalne ja suud räägitakse sõna otses mõttes sodist mõneks ajaks puhtaks ning naerul ei ole piire. Eriti toredad on hetked, kus tuleb hakata liikuma linna, tagasi tsivilisatsiooni, sest siis tuleb vägagi endaga võidelda - kuidagi ei tahaks lahkuda.
Olen suure abivajadusega, aga tean, et minu sõbrad ei pane seda enam tähele. Kui midagi vaja on, siis seda küsin ja minu aitamises ei ole midagi keerulist ega piinlikku.Tasub valida kaardil punkt ja sinna minna, võtta kaasa näiteks telk ja muu vajalik, paar head kamraadi ja lihtsalt minna. Sellised väljasõidud või matkad annavad argiellu palju juurde!
Teksti Autor: Tom Rüütel
© Helpific
© Helpific
Aita Jüri ja Tomi nende teekonnal!
Saage palun tuttavaks Jüri Lehtmetsa ja Tom Rüütliga, kes tutvustavad end Helpificu pilootprojektis. Jüri ja Tom otsivad abi, et säilitada oma iseseisev elu ühiskonnas.
Toeta Jüri ja Tomi nende teekonnal!
Jüri Lehtmets on lapsepõlvest saati ratastoolis ning õpib hetkel Tallinna Tehnikaülikoolis. Ta elab oma perest kaugel ning tuleb oma eluga iseseisvalt toime. Ta on võimeline elama iseseisvalt, kui ta on ümbritsetud paljude lahedate inimestega, kes teda igapäevastes tegevustes aitavad. Jüri praegused toakaaslased kolivad varsti välja ning ta vajab tuge uutelt inimestelt, et jääda osaks kogukonnast ja säilitada oma iseseisev elu.
Jüri Lehtmets
Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö ja Balti Filmi- ja Meediakooli tudengid teevad koostööd Helpificuga, et käivitada laialdane kampaania sotsiaalmeedias, leidmaks Jürile ja Tomile kogukonnast abi.
 |
| Tom Rüütel |
Jälgi kampaaniaid ka:
Facebook: https://www.facebook.com/Helpific
Kasutajakogemus | Kairi
09:00:00
Helpific kasutaja Kairi peab oluliseks, et abistajatel ei tekiks kohustust, et abistaja peab kogu aeg kellegi jaoks kättesaadav olema
Elan Suurupis ja leidsin hiljuti töökoha Mustamäel - töötan laste mängutoas, kus korraldame lastele sünnipäevi. Käin karkudega ja mul on vaja abi transpordiga või kedagi, kes saaks mu marsa ja bussi peale ja sealt maha aidata
Sul on ka head kogemused, kuidas tänu Helpificule leidsid endale abistaja?
Sul on ka head kogemused, kuidas tänu Helpificule leidsid endale abistaja?
Tunnen Helpificu tiimiliiget Jüri Lehtmetsa ja ta saatis mulle info Helpificu kohta ning otsustasin proovida. Minda aitas Liis, kes on väga vahva ja sümpaatne neiu. Ta tuli mulle autoga koju Suurupisse järgi, viis töö juurde Mustamäele ja pärast ka uuesti tagasi koju. Liis ütles, et ta lihtsalt niisama tahtis aidata ning kuna polnud ka varem Suurupis käinud, siis tahtis ka seda kanti tundma õppida. Ta lubas ka edaspidi jälgida Helpificu teateid ning kui ajaliselt sobib, siis ka teinekord mind aidata.
 |
| Kairi |
Kuidas saaks veel Helpific aidata ning millist rolli näed sellel puudega inimeste elus?
Arvan, et võiks panna üles ka infot vabatahtlike kohta – et saaksin ka ise abistajat valida. Minu meelest on tore, et leidub inimesi, kes oma vabast tahtest ja ajast teisi aitavad. Oluline on ka see, et abistajatel ei tekiks kohustust, et nüüd peadki kogu aeg kellegi jaoks kättesaadav olema. Ma ise ei taha ka alati oma tuttavaid tüüdata ning vahel jätan sellepärast hoopis kuskile minemata. Helpificu puhul aga saab aidata ükskõik, kes, selleks ei pea iga kord sama inimene olema.
Kuidas on ligipääsetavusega? Mida peaks silmas pidama?
Päris üksi ma kunagi ei liigu. Linna ühistranspordi peale ma ei saa, kardan, et jään uste vahele. Vaatan alati, et koht, kuhu minna plaanin, oleks ligipääsetav ning treppidel oleks käsipuu – muidu ei saa ma karkudega trepist ei üles ega alla. Üldiselt väldin kohti, kus on sellised trepid, lift oleks muidugi kõige mugavam. Samuti võiks asutuste uksed automaatselt lahti käia, mul on endal keeruline ust lahti teha.
Kuidas saaksid Eesti inimesed teadlikumaks puuetega inimestega seotud teemadel?
See on väga keeruline küsimus - võib-olla peaks rohkem kampaaniaid tegema. Samuti aitaks see, kui inimesed saaksid ka ise kogeda seda, kuidas puudega inimesed maailma näevad. Kui tavainimesed ei ole sellises olukorras olnud, puudub neil ka kogemus - üks asi on pealt vaadata, teine seal sees elada.
Mis sa arvad, kas oleks vaja koolitusi abistajatele, et rääkida erinevatest puuetest ja nendega seonduvast?
Kindlasti oleks need vajalikud koolitused. Inimesed, kes tahavad aidata, pole võib-olla kokku puutunud erivajadustega inimestega ning ei julgegi oma abi pakkuda – nad ei pruugi teada, kuidas erivajadustega inimesi aidata. Samas võivad karta ka need, kes abi tahavad küsida. Mina soovitaks kindlasti inimestel Helpificu poole pöörduda ja arvan, et võõraid inimesi ei tasu karta.
© Helpific
Kui teenus on ligipääsetav, kas siis peaks olema õigus küsida puudega inimestelt täishinda?
Täna jätkab Jüri oma transpordivahendite-alaste postituste kirjutamist.
Kui eelmine kord rääkisime ratastooliga lendamisest, siis seekord võtame vaatluse alla Elroni rongidega liiklemise. 2014. aasta algusest olen nautinud võimalust iseseisvalt rongiga sõita koju või kuhu iganes rööpad viivad. Näiteks olen rongiga käinud Narvas ja Tartus. Olin seda võimalust ihaldanud aastast 2004, kui sai käidud Soomes elektriratastooli saalihokiga tutvumas ja selle käigus sõidetud ka rongiga. Enne 2014. aastat olid Eestis liikuvad rongid ratastoolis liikujatele suuresti lihtsalt vaatamiseks, aga mitte kasutamiseks.
Järgnevalt kirjeldangi, kuidas kulgeb rongisõit ratastoolis liiklejatele ja püüan anda läbivalt soovitusi esmakordsetele rongiga reisijatele.
Perroonid
Eestis on väga veidralt raudteega seonduvad üksused üksteisest eraldatud: raudtee ja peatused kuuluvad Edelaraudtee Infrastruktuuri AS-ile, rongid Elronile ja jaamahoone võib kuuluda hoopis kellelegi kolmandale. Kogu seda tegevust Eestis koordineerib Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (edaspidi lühend MKM).
Eestis on väga veidralt raudteega seonduvad üksused üksteisest eraldatud: raudtee ja peatused kuuluvad Edelaraudtee Infrastruktuuri AS-ile, rongid Elronile ja jaamahoone võib kuuluda hoopis kellelegi kolmandale. Kogu seda tegevust Eestis koordineerib Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (edaspidi lühend MKM).
 |
| Foto: Kaire Soomets |
Kui sul on kaebuseid perrooni kohta, tasub pöörduda Edelaraudtee Infrastruktuuri AS-i poole, rongi puudutavates asjades Elroni poole ja üldist reageeringut nõudvates asjades üldise koordineerija MKM-i poole. Probleeme märgates tee sellest videoid, pilte ja muud, mis aitab olukorda paremini kirjeldada. Sotsiaalmeedia või ajakirjanduse kaasamise kõrval tasuks uurida ametlikku selgitust asjaosaliselt endalt ja ühtlasi ka valdkonna eest vastutavalt ministeeriumilt. Nii toimides võid jõuda üllatavalt kiirete lahendusteni - nagu ka Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu (ELIL) juhatus koges piirilinnas Narvas, kui käisime oma liikmesühingul rongiga külas. Nimelt avastasime meie halvaks üllatuseks, et ajutine perroon on lubatust madalam, mis muutis rongist väljumise vägagi keerukaks. Meie üllatuseks suutis MKM koostöös Edelaraudtee Infrastruktuuri AS-iga tõsta perrooni tungraua abil veidi kõrgemale juba paar päeva peale selgitustaotluse tegemist.
Õhtulehe artikli pealkiri oli küll negatiivse alatooniga, aga tegelikult oli see positiivne näide sellest, kuidas adekvaatne probleemidest teavitamine võib viia kiirete lahendusteni. Kellel huvi, lugege artiklist lähemalt: http://www.ohtuleht.ee/595094/proovi-ukskoik-kuidas-tahad-ratastooliinimene-ei-saanud-kuidagi-narvas-rongile
Peale Narvas käigu oli seikluslik ka minu esimene rongisõit koju. Nimelt enne reisi ettevõtmist ei olnud mul täit selgust, kas minu kodukoha jaama perroon on ikka päris korras või mitte. Kui perroonilt maha saamine õnnestus ema abiga üsna edukalt, siis rongiga tagasi minnes oli teisel poolel juba kaldtee peale saamine problemaatiline, sest kaldtee äär oli umbes 10 cm maapinnast kõrgemal. Kaldtee serva peale saamiseks pidime appi võtma kodust kaasa võetud lauajupid. Õnneks on nüüdseks ka see probleem suudetud kenasti ära lahendada.
Õhtulehe artikli pealkiri oli küll negatiivse alatooniga, aga tegelikult oli see positiivne näide sellest, kuidas adekvaatne probleemidest teavitamine võib viia kiirete lahendusteni. Kellel huvi, lugege artiklist lähemalt: http://www.ohtuleht.ee/595094/proovi-ukskoik-kuidas-tahad-ratastooliinimene-ei-saanud-kuidagi-narvas-rongile
Peale Narvas käigu oli seikluslik ka minu esimene rongisõit koju. Nimelt enne reisi ettevõtmist ei olnud mul täit selgust, kas minu kodukoha jaama perroon on ikka päris korras või mitte. Kui perroonilt maha saamine õnnestus ema abiga üsna edukalt, siis rongiga tagasi minnes oli teisel poolel juba kaldtee peale saamine problemaatiline, sest kaldtee äär oli umbes 10 cm maapinnast kõrgemal. Kaldtee serva peale saamiseks pidime appi võtma kodust kaasa võetud lauajupid. Õnneks on nüüdseks ka see probleem suudetud kenasti ära lahendada.
Aga siit järjekordne soovitus: juhul, kui oled rongiga minemas uude kohta, veendu, kas perroonilt saab ka kenasti maha. Kahjuks infotelefoni inimesed sellisele küsimusele vastata ei oska. Kasuta veendumiseks Google Mapsi või palu lihtsalt mõnel lähedal elaval tuttaval üle vaadata. Elektriratastooli kasutajad võiks kaaluda väikeste kokkuklapitavate kaldteede muretsemist, sest need aitaks välja ka ootamatuste korral. Siinkohal tasub üksi reisijatel meeles pidada, et Eesti jaamahoonetes puudub teenindav personal ja rongis toimetavatel töötajatel ei ole enamasti lubatud rongist väljuda. Seega perroonil hätta jäädes sõltute suuresti kaasreisijate abist.
Õige rongi ülesse leidmine
Balti jaamas võib probleemseks osutuda õige rongi üles leidmine, sest rongidel vahetuvad sildid vahetult enne väljumist ja jaama liiga vara tulles võid oodata vabalt valet rongi. Kui rongiaegu otsid, siis kahjuks pole seal kirjas perrooni, kust rong väljub. See on oluline teave liikumispiiranguga isikutele, kellel võib olla iga lisameeter raskesti läbitav. Hiljem sain teada, et seda infot tuleb otsida antud lingi alt: http://elron.ee/balti-jaama-ooteplatvormide-kasutamine/. Kahjuks on sealset infot väga keerukas haarata. Seega, kui oskate selgitada paremini antud lingi all olevaid tabeleid teistele lugejatele, oleme väga tänulikud.
Rongi sisenemine ja väljumine
Rongi uste avamiseks tuleb vajutada C-ala uste juures asuvat sinist ratastooli kujutisega nuppu. Nii veider, kui see ka pole, on antud nupu vajutamine minu jaoks keerukas ja pean lootma, et keegi on perroonil või rongis sees valmis minu eest nuppu vajutama. Mina eelistaksin, et uksed jaama saabudes avaneksid siiski ise, mis eemaldaks nupule vajutamise vajaduse täielikult. Eestis kasutatavatel rongidel on väga mõnus väljatulev platvorm. Näiteks Soomes selline platvorm puudus ja rongi pidi minema diagonaalis sõites, et sisenimine liigselt ei raputaks. Mõningates riikides, näiteks Saksamaal, on vahe nii lai, et elektriratastoolis liikuja peab kaldteed ise kaas kandma. Samas näiteks Belgias muretseb rongi sisenemise eest jaamas töötav personal, kes seab valmis tõstuki või kaldtee suurematesse rongidesse sisenemiseks.
 | ||
| Ratastooliga rongi peale, Pääsküla jaamas |
Rongisisene toimetamine
Pileti soetamine: Siin tasub silmas pidada, et tasuta saavad sõita ainult sügava liikumis- või nägemispuudega isikud ja sellel juhul saavad soodustust ka reisija saatjad. Juhul, kui sa liigud ratastoolis, kuid sul on raske puue, kehtivad sulle ainult pensionärile mõeldud soodustused. Siin tuleks tasuta sõiduõigust laiendada ka raske puudega isikule. Soomes näiteks saab ainult puudega isiku saatja tasuta, aga puudega isik peab täishinna maksma, mis on mõistlik juhul, kui abistaja on kõigile tagatud. Julgemad väidavad, et kui teenus on ligipääsetav, siis peaks olema õigus küsida ka puudega inimestelt täishinda. Tasuta sõiduõiguse tõestuseks tuleb kaasas kanda puuet tõendavat dokumenti, mis tasub panna lihtsalt leitavasse kohta, et vältida sebimist ja otsimist. Enamasti sellest ebamugavast abi palumisest ja juhendamisest tõendi leidmiseks on õnnestunud pääseda.
Pileti soetamine: Siin tasub silmas pidada, et tasuta saavad sõita ainult sügava liikumis- või nägemispuudega isikud ja sellel juhul saavad soodustust ka reisija saatjad. Juhul, kui sa liigud ratastoolis, kuid sul on raske puue, kehtivad sulle ainult pensionärile mõeldud soodustused. Siin tuleks tasuta sõiduõigust laiendada ka raske puudega isikule. Soomes näiteks saab ainult puudega isiku saatja tasuta, aga puudega isik peab täishinna maksma, mis on mõistlik juhul, kui abistaja on kõigile tagatud. Julgemad väidavad, et kui teenus on ligipääsetav, siis peaks olema õigus küsida ka puudega inimestelt täishinda. Tasuta sõiduõiguse tõestuseks tuleb kaasas kanda puuet tõendavat dokumenti, mis tasub panna lihtsalt leitavasse kohta, et vältida sebimist ja otsimist. Enamasti sellest ebamugavast abi palumisest ja juhendamisest tõendi leidmiseks on õnnestunud pääseda.
 |
| Foto: www.ole.ee |
Rongis on olemas inva-wc, mis on kitsas, kuid siiski kasutatav. Kui olete hätta sattunud, saab vajadusel kutsuda ka abi. Balti jaamast peale tulijatel tasub teada, et invawc avaneb alles järgnevas peatuses. Seega tasub enne reisi kibeda vajaduse korral seada sammud hoopis Go hotell Shnellis asuvasse inva-wc-sse.
Rongi C-ala istekohtadele on väga terav konkurents. Nimelt peab ratastooliga reisija konkureerima nii ratastel kui kõndivate inimestega. Suvel on terav konkurents jalgratastega, sest kui jalgratas on rippumas jalgrattahoidjas, siis ratastoolis ega teised sinna enam istuda ei saa. Seega rongi sisenedes tuleb kohe koht sisse võtta või leppida kohaga keset põrandat.
Ratastoolis, kehvema tasakaalu või kõndimisraskustega reisijatel tasub vältida tipptundide ajal (nt reede 17:00 või 18:00) väljuvaid lühikesi ronge. Kord õnnestus mul sellisesse rongi sattuda - inimesed olid nagu kilud karbis. Näiteks tuli ühes peatuses koguni inva-wc uks lahti teha, et inimesed sisse mahuksid. Elektriratastooolis istudes on see talutav, aga kehvema tasakaalu või kõndimisraskustega reisijatele võib see osutuda väga ohtlikuks elamuseks, sest nii mõnelgi tavalisel kõndijal õnnestus tasakaal kaotada.
Rongi C-ala istekohtadele on väga terav konkurents. Nimelt peab ratastooliga reisija konkureerima nii ratastel kui kõndivate inimestega. Suvel on terav konkurents jalgratastega, sest kui jalgratas on rippumas jalgrattahoidjas, siis ratastoolis ega teised sinna enam istuda ei saa. Seega rongi sisenedes tuleb kohe koht sisse võtta või leppida kohaga keset põrandat.
Ratastoolis, kehvema tasakaalu või kõndimisraskustega reisijatel tasub vältida tipptundide ajal (nt reede 17:00 või 18:00) väljuvaid lühikesi ronge. Kord õnnestus mul sellisesse rongi sattuda - inimesed olid nagu kilud karbis. Näiteks tuli ühes peatuses koguni inva-wc uks lahti teha, et inimesed sisse mahuksid. Elektriratastooolis istudes on see talutav, aga kehvema tasakaalu või kõndimisraskustega reisijatele võib see osutuda väga ohtlikuks elamuseks, sest nii mõnelgi tavalisel kõndijal õnnestus tasakaal kaotada.
 |
| Raudteed ületamas |
Puudega isikute ja piiratud liikumisvõimega isikute Elroni veoteenuse "Ligipääsu tagamise eeskirja" praeguses mustandis öeldakse selle kohta järgmist:
1.1. Reisi katkemisel tellib Elron ratastoolis reisijale Elroni kulul invatranspordivahendi.
1.2. Ratastoolis reisijal on kokkuleppel vedajaga õigus tellida invatransport ka iseseisvalt. Sellisel juhul hüvitab Elron puudega reisija tellitud asendustranspordikulud, mis ei ületa ebamõislikult tavalise keskmise vastava piirkonna invatranspordi maksumust.
Seega, kui tahta ekstra hoolikas olla, tasub omada invatranspordi osutajate või invabussi omavate tuttavate kontakte oma mobiilis. See on eriti oluline info, sest juba kevadel on ees ootamas mitmel raudteelõigul 2 aastat liiprite vahetust, mistõttu lähevad vahel käiku ka asendusbussid. Sealhulgas tehakse töid ka Rapla-Tallinn lõigul ja see kestab ligi kaks aastat. Seega muutub rongiga reisimine minu kurvastuseks taaskord keerukamaks.
Perroonilt iseseisvalt linna pääsemine
Nii Tartus kui ka Narvas käies oli problemaatiline linna pääsemine. Tartusse tulles tuleb siseneda jaamahoone all oleva tunneli kaudu, kuid tunnelisse viib trepp, millest alla saamiseks tuleb kasutada trepptõstukit, mille kandevõime on 230 kg. Kahjuks mina kaalun koos tooliga 250 kg, seega otsustasime mitte riskida ja väljusime järgnevas peatuses, kuhu olime vastu palunud ka invabussi. Kui meil poleks seda infot olnud, oleks olnud palju sebimist, et invabuss hoopis teise jaama tellida. Õnneks linnast väljuda saab Tartu jaamahoonest. Piirilinnas Narvas oli ligipääsmatu jaamahoone ühtlasi ka piiripunkt ja linna pääsemiseks tuli avada värav. ELIL-i varem autoga kohale jõudnud liikmed hakkasid asja uurima. Algul ei tahetud uskuda, et keegi võiks ratastoolis Narva tulla. Vastuseks oli kõlanud, et neil pole 20 aastat ühtegi ratastoolis inimest käinud ja mina ei tohi siit kuhugi liikuda. Kui küsiti inva-wc kohta, kõlas vastuseks, et neil ratastoolid (kui asjad) wc-s ei käi. Õnneks oli meil rongis varuks salarelv Indrek Tarand, kelle ilmudes jaamatöötaja hoopis sõbralikumalt ja innukalt värava siiski meile avas.
Kasutajakogemus | Katrin Puusepp
09:25:00
Katrinile tähendab Helpificu olemasolu kindlustunnet
Ma olen 41-aastane ning olnud puudega alates 1994. aastast, mil oli esimene ajuverejooks, mida ei osatud siis diagnoosida. Enne seda ei teadnud ma kaasasündinud veresoonte väärarengust oma peas midagi. Olin olnud suhteliselt terve inimene ning see kõik tuli väga ootamatult. 2000. aastal oli mul teine ajuverejooks, mind opereeriti, ja sellest ajast olen ka ametlikult liitpuudega - nägemis- ja liikumispuudega, diagnoosiks spastiline tetrapleegia. Elan vanemate juures ning sõltun suures osas kõrvalisest abist. 2005. aastal lõpetasin eksternina Tartu Ülikoolis saksa filoloogia eriala ning aastatel 2009-2013 olin eesti kirjanduse doktorantuuris. Töötan vabatahtlikuna veebipõhises portaalis Õnnepank ning hetkel on mul saksa keele eraõpilane, kes käib mul kodus. Eelmise aasta lõpust olen ka MTÜ Händikäpp liige.
 |
| Katrin Puusepp |
Kui käin taastusravis, tuleb mul alustuseks leida inimene, kes mind trepist alla taksosse pakib ja hiljem sealt ka välja aitab. Vahel käin väljas ka niisama – näiteks mõnel huvipakkuval üritusel, konverentsil või ülikoolis ettekannet kuulamas. Igale sellisele ettevõtmisele eelneb alati hoolikas taustauuring – hoone ligipääsetavus, aga ka teised teekonna etapid tuleb võimalikult detailselt läbi mõelda.
Sul on ka hea kogemus Helpificuga?
Nägin Facebookis infot Helpificu kohta, uurisin järgi ning mõtlesin, et mul ei ole midagi kaotada. Kirjutasin ja küsisin, et kas leidub inimest, kes on nõus mind aitama taastusravis käimisel. Nii saingi kokku Piretiga, kes abistas mind kahel korral ning lisaks aitas mul osaleda Eesti Hooldajate Liidu eelkonverentsil. Pireti juures meeldib mulle, et ta jätab minu iseseisvuse alles ning võimaldab mul asju teha omas tempos. Temaga tunnen, et selja taga on tugi olemas.
Mulle meeldib Helpific just sellepärast, et see on suunatud erivajadusega inimestele. Olen ka mujalt abilist otsinud – leidsin küll abistaja, kuid siis pidin alustama juttu, et ma ei kõnni, ei näe. Haletseda pole vaja – meil kõigil on ju oma rist kanda ja mulle ei meeldi, kui inimesed ütlevad, et kuidas sa, vaeseke, küll hakkama saad.
Väga oluline on see, et abistaja leidmine oleks turvaline. Kui Helpific teeb selle töö ära, siis oleks see väga hea. Helpificu kasutamine võiks olla sama lihtne, nagu takso tellimine – ütled, et mul oleks vaja sellel päeval minna sinna punkti või saaks näiteks teha plaani nädala lõikes. Helpificu olemasolu tähendab minu jaoks kindlustunnet - tean, et ma väga lihtsalt ei „kuku“, ja et mul on, kuhu pöörduda ning võimalik abi on olemas. See on tähtis teadmine.
Sul on ka hea kogemus Helpificuga?
Nägin Facebookis infot Helpificu kohta, uurisin järgi ning mõtlesin, et mul ei ole midagi kaotada. Kirjutasin ja küsisin, et kas leidub inimest, kes on nõus mind aitama taastusravis käimisel. Nii saingi kokku Piretiga, kes abistas mind kahel korral ning lisaks aitas mul osaleda Eesti Hooldajate Liidu eelkonverentsil. Pireti juures meeldib mulle, et ta jätab minu iseseisvuse alles ning võimaldab mul asju teha omas tempos. Temaga tunnen, et selja taga on tugi olemas.
Mulle meeldib Helpific just sellepärast, et see on suunatud erivajadusega inimestele. Olen ka mujalt abilist otsinud – leidsin küll abistaja, kuid siis pidin alustama juttu, et ma ei kõnni, ei näe. Haletseda pole vaja – meil kõigil on ju oma rist kanda ja mulle ei meeldi, kui inimesed ütlevad, et kuidas sa, vaeseke, küll hakkama saad.
Väga oluline on see, et abistaja leidmine oleks turvaline. Kui Helpific teeb selle töö ära, siis oleks see väga hea. Helpificu kasutamine võiks olla sama lihtne, nagu takso tellimine – ütled, et mul oleks vaja sellel päeval minna sinna punkti või saaks näiteks teha plaani nädala lõikes. Helpificu olemasolu tähendab minu jaoks kindlustunnet - tean, et ma väga lihtsalt ei „kuku“, ja et mul on, kuhu pöörduda ning võimalik abi on olemas. See on tähtis teadmine.
Kuidas saaksid Eesti inimesed teadlikumaks puuetega inimestega seotud teemadest?
Lugesin raamatut „Minu Soome“, kus mäletamist mööda kellegi Soome professori peres oli psüühilise erivajadusega laps. Tüdruk pidi kooli vahetama ning läks tavakooli. Selle jaoks koostati tema haiguse kohta infoleht, mis anti kõikidele õpilastele lugeda. Lapsed võtavad endast erinevaid inimesi ju palju paremini omaks ning negatiivne reaktsioon on enamasti teadmatusest. Ma arvan, et sellelaadse teavitustööga on oluline alustada juba lasteaiast või algklassidest. Kooliealistele lastele, ja miks ka mitte vanemaealistele, võiks sisse seada lausa spetsiaalse veebilehe, kus nad saaksid juba ise mõne haiguse kohta põhjalikumalt uurida.
Ma arvan, et kui puudega lapsi käiks rohkem tavakoolis, siis ei koosneks nende tutvus- ja suhtlusringkond valdavalt või ainult erivajadustega inimestest. Nii ei saaks tekkida turvalist mull-kapslit, mis põhjustaks ehk mittemõistmist ja teatud agressiivset hoiakut n-ö tavainimeste suhtes.
© Helpific
© Helpific
