Tekst: Kerti Kulper

Kui rääkida erivajadustega inimeste või eakate abistamisest, siis arvavad paljud ekslikult, et abistamine tähendab ööpäevaringset hooldamist, millega kaasnevad mitmed tüütud ülesanded. Need, kes on aga abivajajale käe ulatanud, teavad hästi, et abistamine on kasulik mõlemale poolele ja päris kindlasti ei saa seda nimetada kellegi hooldamiseks, ammugi veel tüütuks tegevuseks.

Kerstin kinnitas, et tema on igalt kohtumiselt lahkunud hea tundega ja tajunud selgelt, et saab teise inimese heaolu mõjutada. «Soovitan uurida Helpificu kohta ja kaaluda abistamise mõtet,» on ta veendunud.

Töötan enamasti kodus. Hommik möödub arvuti taga ja telefoni otsas "rippudes". Nõustamiskohtumised (nii finantsalased kui ka puudeteemalised), milleks tuleb kodust välja minna, määran võimalusel pealelõunaks. Sellel on lihtne põhjus – enamik minu isiklikke abistajaid on tudengid ja nii on kõigile sobivat töögraafikut lihtsam kokku panna. Alati on muidugi erandeid, eelkõige teeb valiku ikka klient. Tegelen oma lemmiku, mops Lissuga, arutan abikaasaga igapäevaelu või tulevikuplaane, üritan igapäevaselt teha kohustuslikke võimlemisharjutusi, õhtuti loen või vaatan telekat + loomulikult igapäevased majapidamistööd. Ütleks, et tavalise inimese tavaline elu.

Kuidas praegu toimib isikliku abistaja süsteem?

Tartus on abivajaduse hindamine ning hindamistulemusi arvestatakse. Samas isikliku abistaja brutopalk 2,38 eurot tunnis ei ole väga motiveeriv. Ma ei vaja abi terve päeva jooksul, keskmiselt 6 tundi päevas. Mul on palju isiklikke abistajaid, 7 tudengiga on käsunduslepingud läbi teenuseosutaja (MTÜ Händikäpp). Nad on öelnud, et see on huvitav töö, sest satuvad minuga sellistesse kohtadesse, kuhu muidu poleks sattunud (näiteks koertenäitus, mopside (koeratõug) kokkutulek, kõikvõimalikud raamatupidamis- jms koolitused, Riigikogu, Sotsiaalministeerium jne).

Sul on ka head kogemused, kuidas tänu Helpificule leidsid endale abistaja. Räägi nendest lähemalt. 

Olen kaks korda Helpificu kaudu abistaja leidnud - esimene kord aitas mind Kerstin, sobisime temaga väga hästi. Teine kord, kui abi vajasin, oli Kerstin haigeks jäänud. Siis võtsin uuesti Helpificuga ühendust ja mind aitas Marit. Mõlemad olid toredad inimesed ning võtaksin ka teinekord nendega ühendust. Mul on hea meel, et Helpific olemas on, minu meelest on seda väga vaja. 

Kuidas saaks veel Helpific aidata ning millist rolli näed sellel puudega inimeste elus? 

Selline abistajate süsteem on väga vajalik, eriti seal, kus isikliku abistaja teenus ei toimi hästi. Kui on inimesi, kes tahavad oma aega panustada puuetega inimeste aitamisse, siis on see väga suur asi. Näiteks kõikvõimalikud suhtekriisid puudega inimestel tekivad sellepärast, et selline suhe (näit. abielu või sõbrasuhe) ei ole normaalne, kus üks pool vajab kogu aeg abi ja teine kogu aeg aitab. Kui leida abistaja läbi Helpificu, siis oleks sellest suur abi. 

Mida võiks tööandjad teada, võttes tööle puudega inimese? 

Sõltub inimesest ja tema konkreetsest puudest. Kindlasti ei maksa puudega inimesi karta. Tuleb julgesti küsida inimese enda käest, mitte hakata ära arvama, mida tal võiks vaja olla. On oluline, et ratastoolikasutaja saaks ise tööle ja ka WC-sse ratastooliga. Inimesele, kes väga halvasti näeb, on aga oluline valgustus ja treppidel märgistusena neoonkollased jooned.

Kuidas on ligipääsetavusega? Mida peaks silmas pidama? 

Olen 3 aastat pime olnud ja nüüd näen viletsasti. Lisaks füüsilisele ligipääsetavusele on olulised ka vaimsed aspektid. Oleks ideaalne, et kui pime inimene läheb teatrisse, siis võtab ta kõrvaklapid ja kuuleb sealt kirjeldustõlget, samuti on kurtidel oluline viipekeeletõlk. Muuseumides võiks olla kindad, millega pime saab skulptuure katsuda. Siin saaks ka vabatahtlikke kaasata, kui neid koolitada – näiteks kirjeldustõlke puhul on oluline, et inimene oskaks märgata neid asju, mida peab kirjeldama.

© Helpific