Suvi on Helpificule palju positiivseid üllatusi toonud
Suvi on Helpificu platvormile olnud erakordselt tore aeg, mil oleme saanud palju häid uudiseid nii kodumaalt kui kaugemaltki. Hooandjas läbi viidud kampaania oli väga edukas ja peagi teeme algust pilootprojektidega Horvaatias ning Rumeenias, et kogukonnaliikmed märkaksid ja toetaksid üksteist rohkem.
Juuli keskpaik oli Helpificu jaoks äärmiselt rõõmus aeg – meie Hooandja kampaania “Ise elada ja ise vastutada!” läks korda 577 inimesele, kelle abil kogusime 10 835 eurot. Selle summaga ületasime seatud eesmärgi ja saame tänu heade inimeste abile oma platvormi paremaks ja mugavamaks muuta.
Kas sotsiaalne ettevõtlus võib olla edukas ning kuidas meelitada ligi investorite raha?
6. septembril toimus Uue Maailma Tänavafestivalil Tallinnas Helpific* tuuri raames vestlusring, kus kohtuti tööandjate, ettevõtjate, investorite ja valitsusväliste organisatsioonide esindajatega, et üheskoos leida vastuseid küsimustele, kas ja kuidas võib sotsiaalne ettevõtlus ja MTÜ olla edukas ja millistel tingimustel on võimalik ühitada kolmas sektor erasektoriga ning meelitada ligi investoreid ja riskikapitali.
Alustuseks prooviti kaardistada sotsiaalse ettevõtte definitsiooni ja kas see eristub kuidagi tavapärasest ettevõttest. Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku (edaspidi SEV) juhatuse esimees Jaan Aps arvas, et sotsiaalne ettevõte on püstitanud juriidilise eesmärgi muuta ühiskonnas midagi paremaks ja sel on jätkusuutlik ärimudel kasumi teenimiseks. Estonian Business School (edaspidi EBS) dotsent Mari Kooskora nõustus temaga, sõnades: „Kõige tähtsam on sotsiaalses ettevõtluses see, et lahendatakse sotsiaalseid probleeme ja tehakse sotsiaalsed valupunktid äriks – seega on see üsna kasulik sotsiaalsele ettevõttele endale, ühiskonnale ja teistele ettevõtetele.“
 |
| Kasulikkus ühiskonnale, mida sotsiaalne ettevõte pakub, võib olla parem kui väike kogus rahalist tulu |
Vestlusringis osalenud Ühendkuningriigi suursaadik Eestis, Chris Holtby, jagas kogemusi, milline on sotsiaalne ettevõte Inglismaal, tuues välja, et viimase 10-15 aasta jooksul on inimgrupid suutnud arendada sotsiaalsete ettevõtete äritegevused jätkusuutlikuks, kuid ainult sellest ei piisa. „Valitsus aitab näiteks maksukoormuse vähendamisega ning me loodame, et Eesti valitsus teeb siin sama, sealhulgas muudetakse viisi, kuidas riigihankelepinguid tehakse. See loob väärtusi ja nii saab sotsiaalne ettevõte kergemini lepinguid, kuigi tegemist ei pruugi olla just kõige odavama pakkumisega,“ tõdes Holtby. Ta lisas, et ettevõtete eristamisel tuleks vältida nö tavaettevõtte diskrimineerimist ja õigesti väljenduda - kasulikkus ühiskonnale, mida sotsiaalne ettevõte pakub, on parem kui väike kogus tulu.
Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika lektor ja Helpific kaasasutaja Zsolt Bugarszki nentis, et just vähese tulu tõttu diskrimineeritakse sotsiaalset ettevõtlust: „Just siin Eestis tundub mulle, et terminil sotsiaalne on siin negatiivne varjund. On olemas sotsiaalseid ettevõtteid ja nö tavalisi ettevõtteid ning sotsiaalne ettevõte on nagu secondhand ettevõtte. Sotsiaalne ettevõte on justkui miski mõttetu, sest ei too tulu.“ Ta lisas, et talle meeldib sotsiaalsete ettevõtete eesmärk - aidata neid, kes on haavatud, ja samas saab muuta väärtused ning maksumaksja rahastatud heaolu tagavad lahendused sissetulekuteks.
Seejärel siirduti küsimuste juurde, kas MTÜ võiks olla edukas startup ja kas on võimalik ühitada kolmas sektor ja erasektor ning meelitada ligi investoreid ja riskikapitali? Investeerimisvaldkonnas tegutsev Estonian Investment Corporation esindaja Ott Pärna sõnul tuleb lahendada sotsiaalse ettevõtluse jätkusuutlikkuse probleem. „Arenguökonomistina näen, et MTÜ-d, mis põhimõtteliselt tegelevad heategevusega, on hoopis teise mõtlemisega kui kapitalistid. Kuidas ühendada nö kahte erinevat iseloomu? Seda saaks teha nii, et nad mõlemad ümbritseks sotsiaalprobleemi ja see lahendaks ka sotsiaalse ettevõtte jätkusuutlikkuse,“ arvas Pärna.
Omakapitali tasuta rahastamist pakkuva Prototron juhataja Siim Lepisk leidis, et MTÜ-d ja kapitalistid ei ole teineteisega vastuolus ning rahastatavad idufirmad lahendavadki kellegi probleemi, et lõpuks kasumit teenida. „See ei ole tegelikult kapitalistlik suhtumine, vaid pigem MTÜ-le sarnane,“ nentis Lepisk. Ideesahtel esindaja Jana Kukk tõdes, et selline rahastamine on vajalik, kuid nõustub sarnaselt Pärnaga, et väikeste MTÜ-de mõttemaailm erineb küllaltki palju suurettevõtete omadest ja neil on raskusi hakkama saada isegi kõige tavalisemate ärimudelitega.
 |
| Investori jaoks on oluline ka meeskonna kirg, mis meelitab ligi investorit panustama rahaliselt |
MTÜ-des ärivaistu puudulikkuse lahendamiseks kerkisid vestlusringis esile ka mõned variandid - SEV juhatuse esimees Jaan Aps pakkus välja, et tuleks teha rohkem ühiseid üritusi, mis tõstaksid ettevõtete ja MTÜ-de teadlikkust. EBS dotsent Mari Kooskora tõi välja lahenduse, milleks on ärijuhtimise õpilaste kaasamine mittetulundusühingutesse: „MTÜ-de juhid on tegelikult huvitatud ärijuhtimise magistrantidest ja sellest, kuidas kaasata oma tegevusse ettevõtlushinge – see vaikselt juba toimub.“ Antud lahendusele toob Ott Pärna paralleeli Ameerikas tegutsevatest vabakutselistest, kel on hea ülevaade ökosüsteemidest, mille vahele saab ehitada sildu, sest neil on võimalus töötada erinevate mittetulundusühingute, riigi ja ettevõtete juures.
Lektor Zsolt Bugarszki arendas edasi mõtet, et 19. sajandi mõiste kapitalistist on muutumas, tuues näite kaasaegsest jagamismajandusest, mis on ekstreemselt sotsiaalne. „Nad võimustavad tavalisi inimesi – nii nagu Uberi juhtidel piisab enda autost, nad ei pea asutama taksofirmat.” Õppejõud jälgib huviga ka autotootja Tesla tegevust ja toob välja, kuidas iga müüdud autoga kaotavad nad hetkel 4000 dollarit, aga samas raha voolab investoritelt ikka ettevõttesse - sest Tesla lubab teistsugust tulevikku ja kõik tahavad selles osaleda. Ühiselt nõustuti, et investori jaoks on oluline toode või teenus, kasum ja just võimalus edendada ühiskonda, kuid sama oluline on ka meeskonna kirg, mis meelitab ligi investorit panustama rahaliselt.
Vestlusringi võttis kokku suursaadik Chris Holtby, kelle sõnul tuleb valmistuda õppetunniks, et sotsiaalne ettevõtlus on raske, kuid õnneks on neid, kes abistavad. „Eestis on Heateo Sihtasutus, kus inimesed on nõus andma oma aega ja eksperthinnangu – kuid mitte raha. Võid seda kasutada, et luua edukas sotsiaalne ettevõte. Loomulikult on vaja parandada ka üleüldist süsteemi. Inglismaa süsteem on loodud vastuvõetavamaks - süsteem proovib aidata sotsiaalseid ettevõtteid, siin Eestis on see algamas, kuid valitsus ja kohalikud omavalitsused, kes saavad pakkuda ühiskondlikke hüvesid, ei ole veel sellesse kaasa tõmmatud. On aeg neid tagant ärgitada,“ sõnas Holtby.
* Helpific on vabatahtlikke abistajaid ja erivajadustega abivajajaid ühendav veebiplatvorm.
© Helpific
Uue Maailma Festivalil kutsus Helpific kokku palju toredaid inimesi, et vestelda sotsiaalse ettevõtluse teemal. Allpool on vestlus kirja pandud kujul. Head lugemist!
Vestluses osalejad:
Jaan Aps - Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku juhatuse esimees,
Chris Holtby - Ühendkuningriigi suursaadik Eestis,
Ott Pärna - Estonian Investment Corporation esindaja,
Mari Kooskora - Estonian Business School dotsent,
Aarne Leisalu - Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskus atesteeritud investorkonsultant,
Jana Kukk - Ideesahtel esindaja,
Ivo Remmelg - ettevõtja, EstBAN - Estonian Business Angels Network liige,
Zsolt Bugarski - Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika lektor ja Helpific kaasasutaja,
Tauri Kärson - Autolevi asutaja,
Mihkel Salm - MakerLab projektijuht,
Siim Lepisk - Prototron rahastu juht,
Priit Liiv - JCI Tallinn.
Annika Amenberg (Helpific kaasasutaja): Mis on sotsiaalne ettevõte?
Jaan Aps (Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku (edaspidi SEV) juhatuse esimees): Minu arvates on sotsiaalne ettevõte, mis on juriidiliselt püstitanud eesmärgi, et muuta ühiskonnas midagi paremaks ja sel on jätkusuutlik ärimudel kasumi teenimiseks – loomulikult on teisigi tahke, mille üle debateerida, kuid need on põhilised tunnusjooned.
Mari Kooskora (Estonian Business School (edaspidi EBS) dotsent): Kõige tähtsam on sotsiaalses ettevõtluses see, et need lahendaksid sotsiaalseid probleeme ja teeksid sotsiaalsed valupunktid äriks – seega on see üsna kasulik sotsiaalsele ettevõttele endale, ühiskonnale ja teistele ettevõtetele. Mulle meeldib globaalne organisatsioon Ashoka, mis investeerib juhtivatesse sotsiaalsetesse ettevõtetesse, ütlus - “Our job is not to give people fish, it's not to teach them how to fish, it's to build new and better fishing industries!” (Meie ülesanne ei ole anda inimestele kala, see ei ole ka viis, kuidas neile õpetada kalapüüki, vaid pigem, kuidas ehitada uus ja parem kalatööstus.)
Chris Holtby (Ühendkuningriigi suursaadik Eestis): Mis on sotsiaalne ettevõte Inglismaal? Definitsioon on selline, mille Jaan välja tõi. Meie kogemus on see, et kasutame sotsiaalseid ettevõtteid nii, et lubame inimgruppidel arendada jätkusuutlikku äritegevust viimased 10-15 aastat. Valitsus aitab neid maksukoormuse vähendamisega ja muud moodi ning me loodame, et Eesti valitsus teeb siin sama – tehes seda nii, et muudetakse viisi, kuidas riigihankelepinguid tehakse. See loob väärtusi ja nii saab sotsiaalne ettevõte kergemini lepinguid, kuigi ei pruugi kõige odavam pakkumine olla. See on tõeline barjäär Eestis.
Annika Amenberg: Seega arvad, et peaks teatud joon olema ettevõtte ja sotsiaalse ettevõtte vahel?
Chris Holtby: Jah, kuid sa pead olema väga ettevaatlik, et mitte diskrimineerida nö tavalist ettevõtet. Tuleb õigesti väljenduda, et kasulikkus ühiskonnale, mida ettevõte pakub, on parem kui väike kogus tulu - see on viis kuidas ühiskond suudab end aidata. See ei ole kerge otsus, mida teha.
Annika Amenberg: Kas sotsiaalne ettevõte suudab teenida kasumit?
Chris Holtby: Sotsiaalne ettevõtja peab loomulikult elamiseks raha teenima, kuid seda mitte aktsiatega kaubeldes. See on väga huvitav väljakutse, kuidas saada suured ettevõtted sotsiaalseteks ettevõteteks. Sa võid kasutada Eesti maksusüsteemi enda kasuks, kui sul on sotsiaalne ettevõte, mis on suure ettevõte osa ja teenid ühega vähem kasumit .
Aarne Leisalu (Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskuse (edaspidi HEAK) atesteeritud investorkonsultant): Vaadates majanduslikust perspektiivist, siis me elame Euroopas postindustriaalses ajastus. Teame, et noorte töötus on enam kui 50% Lõuna-Euroopas ja see jätkub. Mida ma tahan öelda on, et enamik ärimudeleid ja võimalusi tõusetuvad tänu sotsiaalprobleemidele – sotsiaalsete põhjuste tagajärgedel. Nii kaua kuni sa ei ole heategevuslik, ei ole oluline, kui palju sa kasumit teenid - sa lahendad sotsiaalprobleeme. Tänapäeval on kerge võtta mingid joonised, kasvõi vanast mootorrattast ja jätkata joonistamist, kasutades GrabCAD’i, mis on tohutu CAD failide kataloog ning suurim inseneride ettevõte – see müüdi saja miljoni dollari eest. Mäletan aega kui GrabCAD loodi, Hardi Meybaum ja Indrek Narusk ning üks Powerpointi fail – kõik. Nad tahtsid lahendada probleemi, mis oli inseneridel ja algselt oli see sotsiaalprobleem. Juriidilised küsimused tulevad mängu siis, kui sa tahad olla samal ajal heategevuslik – soovid maksuvaba ligipääsu riigi- ja erarahadele, aga sa võid olla kasumi peal väljas esimesest päevast alates. Ja kui sul ei ole probleemi, kui palju sa raha teenid. Üks suurimaid sotsiaalettevõtteid on Toms, mis müüb jalatseid. Iga paari pealt, mis nad müüvad, annavad nad ühe paari riikidele, näiteks Argentiinale, kus vaestes peredes olevatel lastel ei ole jalatseid. Nende väärtus hinnati 625 miljoni dollari peale, kui Bain ostis pool ettevõttest. Nad lahendavad ühiskonna olulist probleemi – ehk on sotsiaalne ettevõtte.
 |
| Zsolt Bugarski kuulamas Jaan Apsi |
Jana Kukk (Ideesahtel esindaja): Enamik uusi ettevõtteid on võtnud eesmärgiks sotsiaalsete või mingite teiste vajaduste lahendamise, kuid kasvades võivad tekkida juriidilised probleemid. Kas ma olen vastutustundlik ettevõte või sotsiaalne ettevõte - kas ma üldse hoolin ühiskonnast? Kuid algselt ikkagi ma olen nõus sellega, et iga ettevõte peaks eesmärgiks võtma mingi probleemi lahendamise.
Annika Amenberg: Ma arvan ka, et kas meil ei peaks olema piir ettevõtte ja sotsiaalse ettevõtte vahel, sest harilikult ongi eesmärgiks mingi probleemi lahendamine, on see siis sotsiaalne probleem või mitte – see ongi normaalne ettevõte. Ma arvan, et tulevikus see joon kaob pigem, ettevõtjad hakkavad rohkem mõtlema sotsiaalselt ja sotsiaalsete probleemidega hakkavad tegelema rohkem tavalised ettevõtted – mitte valitsus ning ei jääda lootma passiivsele abile.
Aarne Leisalu: Kui sotsiaalne ettevõtja tahab tegeleda sotsiaalse ettevõttega, siis tal tuleb minna sügavamale, sest mõne aasta jooksul võidakse ta turult välja lüüa – ettevõtja peab ikkagi kasumit teenima, et turule jääda. Ettevõtja võiks abi saada, et tooted ja teenused, mis kannavad endas sotsiaalset häält, jääksid turule, ja kasutama kasvõi turunduseks sotsiaalset häält. Samas me ei peaks ütlema, et ettevõtja peab looma sotsiaalse ettevõtte.
Ivo Remmelg (Estonian Business Angels Network (edaspidi EstBAN) liige): Ettevõtja kohapealt on sotsiaalsed vaatepunktid minu igapäevases äritegevuses. Ma suudan ikka kasumit teenida. See on üks viis kuidas raha teenida ja olla ka sotsiaalsete vaadetega.
Zsolt Bugarski (Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika lektor ja Helpific kaasasutaja): Minu jaoks on suur väljakutse leida definitsioon terminile sotsiaalne. Just siin Eestis tundub mulle, et sel sõnal on negatiivne varjund. On olemas sotsiaalseid ettevõtted ja nö tavalisi ettevõtted ning sotsiaalettevõte on nagu secondhand ettevõtte. Sotsiaalne ettevõte on nagu mõttetu, sest ei too tulu. Aga mulle meeldib, et sotsiaalne ettevõte aitab neid, kes on haavatud. Sotsiaaltöö heaolusüsteemis usume ja rõhutame, et inimestel on õigused ja väärtused, kuid samas kõik heaolu lahendused on maksumaksja raha eest. Seega, miks me ei muuda neid väärtusi sissetulekuteks? Sotsiaalsed ettevõtted teevadki seda – nad näitavad, et kõigil on omad oskused, talent ja väärtused – leia need ja teeni raha sellelt. See on elav tõestus, et sul on väärtus. Minu jaoks on sotsiaalne ettevõte parandanud sotsiaalset vastutust.
 |
| Annika Amenberg uurib, kas sotsiaalseid ettevõtteid ja nö tavalisi ettevõtteid peab üldse eristama? |
Mari Kooskora: Sotsiaalse ettevõtte erinevus tavalisest ettevõttest on see, et seal kus tavaline ettevõte näeb probleemi, näeb sotsiaalne ettevõte võimalust. Sotsiaalse ettevõtte erinevus ongi suurema pildi nägemine maailmast. Nad arvestavad suuremat mõju ühiskonnale, mis on tähtis, ja seetõttu mõõdupuu nendes ettevõttetes on hästi arenenud. Mõlemad ettevõtte tüübid saaksid õppida väga palju teineteiselt.
Aarne Leisalu: Kui rääkida sotsiaalsetest ettevõtetest, siis nad on põhiliselt MTÜ-d, kelle peamine ülesanne on lahendada sotsiaalseid probleeme, pöörates vähem tähelepanu kasumi teenimisele.
Ott Pärna (Estonian Investment Corporation esindaja): Tänapäeva ärimudel ettevõtetes on see, et sa annaksid tagasi midagi ühiskonnale. Arenguökonomistina näen, et MTÜ-d, mis põhimõtteliselt tegelevad heategevusega, on hoopis teise mõtlemisega kui kapitalistid. Kuidas ühendada nö kahte erinevat iseloomu? Seda saaks teha nii, et nad mõlemad ümbritseks sotsiaalprobleemi ja see lahendaks ka sotsiaalse ettevõtte jätkusuutlikkuse.
Siim Lepisk (Prototron rahastu juht): Ma ei ütleks, et MTÜ-d ja kapitalistid on teineteisega vastuolus. Me oleme MTÜ, kuid rahastame ettevõtteid, kes lahendavad kusagil mingit suurt probleemi. See probleem, mida lahendatakse, peaks olema piisavalt suur, et selle lahendamisega on võimalik ka kasumit teenida. See ei ole tingimata kapitalistlik suhtumine, vaid pigem MTÜ lähenemisviis - missioon ennekõike, ja kui lahendad õiget probleemi, tekib ka raha. Meie kasutame selliste ambitsioonikate ettevõtjate rahastamiseks suurettevõtete "sponsorraha", näiteks Swedbankilt. Ettevõtjale me vastutasuks osalust ei küsi, vaid püüame ettevõtjat igakülgselt aidata, et ta saaks luua eduloo, mida teistele näiteks tuua.
Jana Kukk: Nagu näha, siis olete väga ettevõtlikud ja samas aitate inimesi. Pean tõdema, et töötades väikeste MTÜ-ga, siis nende mõttemaailm erineb väga suurettevõtete omadest ja neil on raskusi isegi hakkama saada kõige tavalisemate ärimudelitega. Võibolla ei peagi minema raha küsima kelleltki ja lootma Euroopa Liidu rahadele, vaid on võimalik reaalselt ka raha teenida. Seda mõtet on raske neile selgeks teha ja ei jäägi muud üle, kui neile raha lihtsalt anda.
Siim Lepisk (Prototron rahastu juht): Ma ei ütleks, et MTÜ-d ja kapitalistid on teineteisega vastuolus. Me oleme MTÜ, kuid rahastame ettevõtteid, kes lahendavad kusagil mingit suurt probleemi. See probleem, mida lahendatakse, peaks olema piisavalt suur, et selle lahendamisega on võimalik ka kasumit teenida. See ei ole tingimata kapitalistlik suhtumine, vaid pigem MTÜ lähenemisviis - missioon ennekõike, ja kui lahendad õiget probleemi, tekib ka raha. Meie kasutame selliste ambitsioonikate ettevõtjate rahastamiseks suurettevõtete "sponsorraha", näiteks Swedbankilt. Ettevõtjale me vastutasuks osalust ei küsi, vaid püüame ettevõtjat igakülgselt aidata, et ta saaks luua eduloo, mida teistele näiteks tuua.
Jana Kukk: Nagu näha, siis olete väga ettevõtlikud ja samas aitate inimesi. Pean tõdema, et töötades väikeste MTÜ-ga, siis nende mõttemaailm erineb väga suurettevõtete omadest ja neil on raskusi isegi hakkama saada kõige tavalisemate ärimudelitega. Võibolla ei peagi minema raha küsima kelleltki ja lootma Euroopa Liidu rahadele, vaid on võimalik reaalselt ka raha teenida. Seda mõtet on raske neile selgeks teha ja ei jäägi muud üle, kui neile raha lihtsalt anda.
Mari Kooskora: Sellise probleemi saab väga lihtsalt lahendada nii, et ärijuhtimise õpilased oleksid kaasatud mittetulundusühingutesse - kui MTÜ-d teeksid sellise ettepaneku. MTÜ-de juhid on tegelikult huvitatud ärijuhtimise magistrantidest ja kuidas kaasata oma tegevusse ettevõtlushinge – see vaikselt juba toimub.
Annika Amenberg: Selline vahetusprogramm, kus inimesed MTÜ-dest vahetavad kohad kellegagi ettevõtetes ja vastupidi, tuli meil jutuks ka Arvamusfestivalil.
Ott Pärna: Lugesin kusagilt, et tänapäeval on Ameerikas 34% inimestest vabakutselised, mis tähendab, et on olemas töötajaid, kel on erinevaid võimalusi töötada erinevate mittetulundusühingute juures, riigile ja ettevõtetele, saades hea ülevaate ökosüsteemidest. Saaks ju tegelikult ehitada sildu nende vahele.
Jaan Aps: Tuleks teha rohkem ühiseid üritusi, mis tõstaksid ettevõtete ja mittetulundusühingute teadlikkust. Mulle meeldiks kui sotsiaalse kasumiga idee tuleks mittetulundusühingutelt ja äriinimesed tooksid sisse strateegilise mõtlemise, kuidas teenida raha ja lahendada sotsiaalne probleem samaaegselt.
Chris Holtby: Peaksime olema ettevaatlikud klassikaliste MTÜ-de ja sotsiaalse ettevõtte kokkupanemises. Kui alustatakse sotsiaalne ettevõtte, siis selle eesmärk on aidata inimestel elada inimväärset elu. Sotsiaalsetes ettevõtetes on harilikult inimesed, kes ei suuda ehk tööd leida, kuid koos töötades suudavad luua ettevõtte, mis võib töötada. See, kus nad abi vajavad, on nö ärivaist – nad vajavad ärimudelit ja abi, kuid me ei suuda teha igast MTÜ-st sotsiaalettevõtet. Me vajame eraldi MTÜ kogukonda, et nad tegeleks sellega, millega nad tegelevad. Sotsiaalettevõtted astuvad sammu kaugemale ja aitavad kogukondadel ellu jääda nii linnades kui maapiirkondades.
Ott Pärna: Tegeledes spordiga siis sõidan vahel Harley Davidson mootorrattaga. Mulle meeldib nende slogan: “We believe the world is going soft and that we're not going along with it.” (Me usume, et maailm läheb pehmeks ja me ei kavatse sellega kaasa minna.) Üks ülesanne on selgitamine, et pehme ja raske elupool elavad koos ja sotsiaalne ettevõtte on selle kahe maailma vahel. Harley Davidson toob turule arvatavasti esimese elektrilise mootorratta – kas Harley läheb pehmeks?
Zsolt Bugarski: Nüüd me räägime sotsiaalettevõttest versus ettevõte. Mul on tunne, et kui räägime 19. sajandi mõistes kapitalismist, siis täna on kapitalism muutumas. Toon näite kaasaegsest jagamismajandusest, mis on ekstreemselt sotsiaalne. Nad võimustavad tavalisi inimesi – nagu Uberi juhtidel piisab enda autost, nad ei pea tegema taksofirmat. Eestis piisab heast veebilehest toiduretseptidega, millega sa võid raha teenida ega pea avama restorani. See kõik muudab mängu ja see tuleb ärimaastikult. Seega sotsiaalsete teemadega ei tegele mitte Sotsiaalministeerium ja Skandinaavia heaolumudel, vaid hoopis kasvõi California Silicon Valley.
Siim Lepisk: Ka heaolumudelid värskendatakse üha rohkem rohkem uusimate trendidega. Osalesin Stockholm Resilience Institute'i korraldatud kiirendiprogrammis, kus Silicon Valley'st käinud kohal Singularity University õppejõud, andmaks inspiratsiooni ja mentorlust, kuidas tänaseid ja tuleviku tehnoloogiaid kasutada globaalsete probleemide lahendamiseks. Ühendades erinevaid distsipliine tekibki värskemat mõtlemist - nagu MBA õpilasi ühendades MTÜ-dega.
Siim Lepisk: Ka heaolumudelid värskendatakse üha rohkem rohkem uusimate trendidega. Osalesin Stockholm Resilience Institute'i korraldatud kiirendiprogrammis, kus Silicon Valley'st käinud kohal Singularity University õppejõud, andmaks inspiratsiooni ja mentorlust, kuidas tänaseid ja tuleviku tehnoloogiaid kasutada globaalsete probleemide lahendamiseks. Ühendades erinevaid distsipliine tekibki värskemat mõtlemist - nagu MBA õpilasi ühendades MTÜ-dega.
Aarne Leisalu: Eestis on hea näide Hooandja, mis on projektipõhine finantseerimisasutus erinevatele inimestele ja ettevõtetele. See on omamoodi liikumine investeerimisevaldkonnas, kus inimesed saavad investeerida väikeseid summasid ettevõtetesse – see on samuti sotsiaalse häälega tegevus.
Annika Amenberg: Jagamismajandusest on ehk Tauril kogemusi jagada.
Tauri Kärson (Autolevi asutaja): Jah, pakume Autoleviga inimeselt inimesele autojagamisteenust nii Eestis kui Lätis. Põhimõtteliselt me tegeleme samuti millegi sotsiaalsega, kasutame kellegi ressursse ja ei osta uusi asju ning teine pool on sellel see, et Eestis on autorendisektoris 18-20 miljonit eurot aastas, mis läheb mitmele ettevõttele. Meie ettevõttes läheb kasum inimestele, kes oma autot välja rendivad.
 |
| Chris Holtby arvamust avaldamas |
Mihkel Salm (MakerLab projektijuht): Käisin Birminghamis “Töö ja heaolu” konverentsil ja kohtusin seal inimesega, kes oli mööblitootja, kuid ühel hetkel ta ei soovinud sellega enam tegeleda. Tal tekkis huvi heategevuse vastu avastades enda jaoks sotsiaalse ettevõtluse. Ta läks MTÜ-de jutule, kuid MTÜ-d tahtsid ainult raha - tema tahtis anda mööblit. Lõpuks hakkas külastama eakate kodusid ja küsis, et mida te vajate. Ta avastas probleemi, et kõndimiskeppide turuväärtus on ligikaudu 100 naela aga kui neid ehitada, siis need maksavad 15 naela. Tema ärimudel on, et müüb neid kolmekümne naelaga. Sellega ta esitas hooldekodudele tunduvalt väiksemaid arveid ja kõik olid õnnelikud. Põhimõtteliselt ta tungis sisse turusüsteemi - samas just nii tehaksegi sotsiaalset ettevõtet. Teda frustreeris see väga, et MTÜ-d tahtsid raha, et anda see kellelegi teisele. Lõpuks leidis palju ärimeestest toetajaid, kes olid nõus oma raha tema ärisse suunama ja suutis müüa jalutuskeppe hooldekodudele 10 naelaga. Küllaltki suur ettevõtmine, kuid nüüd on tal selleks spetsiaalselt töötav tehas – samas suhtub ta sellesse siiani kui heategevusse.
Zsolt Bugarski: Toon näite, mis ei ole seotud heaolusüsteemiga, kuid huvitav on jälgida sellise ettevõtte nagu autotootja Tesla tegevust. Iga müüdud autoga kaotavad nad hetkel 40 000 dollarit, aga samas raha voolab investoritelt ikka ettevõttesse, sest Tesla lubab teistsugust tulevikku ja kõik tahavad selles osaleda. Ma arvan, et seda ei tehta autode pärast, vaid just tuleviku pärast, mida Tesla lubab – milleks on muuta tervet ühiskonda.
Aarne Leisalu: Tähtis on lahti seletada toote ja teenuse olulisus, et kasum on selline ja sellega on võimalik edendada ühiskonda – siis see kõlab investori jaoks hästi. Esmalt tuleb investori loogikast aru saada ja võimalikult selgelt rääkida talle ideest, et miks ta peaks investeerima. Teiseks kui paljudel juba on kasumit teeniv ettevõte ja soovivad lisaks muuta ühiskonda, siis nad saavad oma rahaga toetada erinevaid projekte. Meil on vaja leida need inimesed ja selgitama neile seda nii, et nad sellest aru saaksid, sh millist kasu ka investor sellest saaks.
Chris Holtby: Pakun veidi teistsuguse perspektiivi sellele. Kui rääkida Eestis koostööst, siis inimesed sülgavad sinu suunas, kuid Inglismaa kaks suurimat ettevõtet on kooperatiivid. John Lewis on üks neist, kel on luksuskaubamajade kett. Neil on kõrgelt motiveeritud töötajad, sest nende töötajad teavad, et mida rohkem nad töötavad, seda suuremat osa saavad aasta lõpus jagatavast kasumist. Ma mainin seda seepärast, et paljud ei taha olla ettevõtjad, tahetakse olla töötaja. Ja kui sa oled ettevõtja, siis sa tahad, et sul oleks kõrgelt motiveeritud töötajad. Seega kui sa ehitad sotsiaalse ettevõtte mudelit, siis see on viis, kuidas sa saad väga head inimesed, kes jäävad sinuga ja viivad ettevõtet edasi ja arendavad seda. See on lisamõte sellesse teemasse.
Ott Pärna: Hea näide Briti sotsiaalettevõttest on ajakiri Big Issue, mille asutaja on John Bird. Big Issue on ajakiri, mida müüakse ainult tänaval ja mida müüvad kodutud. Ostes kodutult inimeselt ajakirja, mille nad ise ostavad 1,5 naela eest, kuid müüvad 2,5 naelaga, teenivad kodutud ajakirja pealt ühe naela kasumit. Nii saavad nad müügioskusi ja lisaks elus edukamalt edasi minna. Ökonomistina vaadates rahale ja selle paigutusele, siis raha, mida trükib USA ja Euroopa Liit, toob kaasa suurte sotsiaalfondide raha devalveerumise. Tähendades, et otsitakse võimalust investeerida millessegi, mis annab midagi tagasi ühiskonnale - Suurtesse sotsiaalfondidesse, naftafondidesse jne. Ainus küsimus on, et sa pead saama osaks ärimudeliga, mitte ainult turunduseelarvega. Mida ligemale pääsed ärimudelile, seda rohkem raha saad. Aga üldiselt suured fondid otsivad sotsiaalset tasuvust, sest rahaline tasuvus ei tööta hetkel. Ainus viis rahalist tasuvust saada on osta üles New Yorki ja Londonit, sest see on vastuolus raha devalveerumisega.
Mari Kooskora: Sotsiaalsed ettevõtjad võivad olla nii kasumiteenijad kui ka mitte ja minu arust on parimad sotsiaalsed ettevõtjad need, kes tahavad kasumit teenida – nad on kõige edukamad ja avaldavad suurimat mõju ühiskonnale. Mulle tundub, et sotsiaalsed ettevõtjad ja tavalised inimesed tänapäeval ei taha lihtsalt olla, nad tahavad muuta ja luua midagi, jätta mingisugune pärand – teha midagi, mis on väga tähendusrikas. Sotsiaalses ettevõtluses võime leida parimad inimesed, kliendid, investorid – tähendades, et sotsiaalses ettevõtluses me saame kokku panna parimad asjad ja selle kõrvalt ikka kasumit teenida. Minu klassides näiteks peavad õpilased looma sotsiaalsete ettevõtete äriplaane ja üks väga oluline osa nendes on leida esmalt äri alustamiseks raha. Need äriplaanid peavad olema väga hästi arendatud, äri peab olema jätkusuutlik ning nad peavad näitama aega, millal nad ei kasuta enam nö teiste raha. Mitmed äriplaanid on väga huvitavad olnud ja ma olen õpilastele öelnud, et tehke lihtsalt ära. Olen selliseid klasse läbi viinud rohkem Helsingis kui Eestis.
Annika Amenberg: Kuidas siis ikkagi sotsiaalsed ettevõtted saaksid investoritelt raha?
Mari Kooskora: See sõltub kõik äriplaanist, kui suurt muudatust nad lubavad ja kui tähtis on muudatus investorite jaoks ja kas investorid näevad ennast selles muudatuses – see on ka üks osa, millele sotsiaalsed ettevõtted peaksid mõtlema.
Ott Pärna: Tegelikult raha leidmine on nagu heade inimeste leidmine MTÜ-desse. Kui sa ei saa maksta inimestele, siis sul peab olema väga oluline suund. Kui see on, siis tehakse isegi paremat tööd kui palka makstes, sest palka makstes oled kaupleja – ma maksan sulle 100, sa töötad 10 tundi, aga seni kui sa ei ole midagi lubanud, siis sa ei peaks tegema midagi. Harilikult kui sa annad oma jah sõna ja ei saa selle eest raha, siis sa üldjuhul teed midagi rohkem.
Jaan Aps: Toon välja ühe praktilise väljakutse sotsiaalse ettevõtte edendamises, sest ma arvan, et me peaksime vältima üle lubamist. Olen näinud mitmeid arukaid inimesi ärimaailma taustaga, kes on väga kiirelt huvitunud sotsiaalsest ettevõttest ja seejärel väga kiirelt jällegi pettub. See tundub alguses liiga hea, et olla tõsi – sa teenid kasumit ja samal ajal teed tähendusrikast tööd. Aga tegelikult on sotsiaalsel ettevõttel omad puudused - kuidas leida tasakaal kasumi ja sotsiaalsete väärtuste vahel. Esitan küsimuse, kuidas inspireerida äriinimesi edukate lugudega, mis on samal ajal realistlikud. Sotsiaalne ettevõtja võib olla isegi üks halvemaid töökohti erinevate näidete puhul, seega kuidas leida tasakaal kommunikatsioonis?
Aarne Leisalu: Ehk selle vastuse leidmiseks tuleb lihtsalt leida ideed, tooted ja teenused, millel on sotsiaalne hääl ja mida ettevõtted ei ole märganud. Öelda ettevõtjatele, et on produkt, millega suudaksid raha teenida.
Siim Lepisk: Investorid otsivad eelkõige kirglikku meeskonda, kellel on tähtis missioon, mida lahendada. Investorid ei oota, et meeskond kõigil juhtudel teaks täpselt, kuidas ta raha hakkab teenima, sest see tüüpiliselt muutub ajas niikuinii. Sa pead alustuseks näitama, et hoolid mingist probleemi lahendamisest ning, et Sinu meeskond lahendab selle probleemi ükskõik, millistes tingimustes. Näitama, et oled hea nimel valmis minema läbi halbadest ja veelgi hullematest olukordadest. Loomulikult tuleb siis ka häid ja paremaid hetki, kuid missioon ja kirg peavad olema piisavalt suured, et jätkuks motivatsiooni saavutada üha suuremaid eesmärke. Investorid otsivad sellist suhtumist ja kui seda välja näidata, siis on raha saamine tegelikult üpris lihtne.
 |
| Aarne Leisalu rääkimas kasumi teenimisest |
Aarne Leisalu: Ma usun, et mõne aasta pärast ei ole võimalik enam müüa produkti, millel ei ole sotsiaalseid elemente. Inimesed, kes on MTÜ-des, aitavad viia ettevõtteid tulemusteni ja vastupidi – neid kohtumisi on vaja.
Chris Holtby: Milleks inimesed peavad ette valmistuma on õppetunnid, et sotsiaalne ettevõtlus on raske. Põhimõtteliselt igasugune ettevõtlus on raske ja ei tasu arvata, et ühiskonna muutmine muudab kõik kuidagi kergemaks – vastupidi, see muudab veel raskemaks. Aga õnneks aidatavad inimesed on ekstreemselt motiveeritud ja see on suur eelis tegeleda sellega, millega sa tegeled. Arvatavasti ei suudeta hoida enda kõrval suurettevõtteid, sest nende eesmärk on ikkagi raha teenida, aga kui sa suudad nad teemasse tõmmata toe saamiseks, siis see on võimalus, kuidas aidata oma organisatsioon edule. Eestis on olemas Heateo Sihtasutus, kus on inimesed nõus andma oma aja ja eksperthinnangu – aga mitte raha. Samas sa võid seda kasutada, et luua edukas sotsiaalne ettevõte. Loomulikult on vaja parandada üleüldist süsteemi samuti ja see on üks põhjuseid, miks Inglismaa süsteem on loodud vastuvõetavamaks - süsteem proovib aidata sotsiaalseid ettevõtteid. Siin Eestis on see algamas, kuid valitsus ja kohalikud omavalitsused, kes pakuksid ühiskondlikke hüvesid, ei ole veel sellesse tõmmatud – on aeg ja peaksime neid tõukama seda tegema.
Annika Amenberg: Kõik kogemused, millest sa rääkisid, on meil Helpificus samuti olemas – see on tõesti väga raske, sest me nagu ei sobitu kuhugi. Me ei ole ettevõte ega ka MTÜ, oleme kahe vahel aga samas tahame seda olukorda lahendada. Õnneks oleme saanud nõu headelt inimestelt, kes meid ümbritsevad, nii ärimaailmast kui valitsusest, ja tuntakse tungi meid aidata – see on väärtuslik.
Kokkuvõtte koostas Laur Raudsoo Helpificust.
© Helpific
© Helpific
