Y-generatsioon sillutab teed avatuma ühiskonna suunas
Tekst: Kerti Kulper
Y-generatsioonile heidetakse tihtilugu ette seda, et nad on laisad ja mitte kuigi iseseisvad. Osa neist noortest elab endiselt vanematega, mistõttu jääb teistele põlvkondadele mulje, et Y-generatsiooni noored ei viitsi vaeva näha ja raha teenida. Ometi on üks asi, mille poolest on just selle põlvkonna inimesed teistest peajagu üle.
Räägime avameelselt neurofibromatoosist
Tekst: Ashley Misleh
Tõlge: Liina Martinson
Toimetaja: Kerti Kulper
Neurofibromatoos (lühendatult NF) on haruldane geneetiline häire, mille puhul tundemärgid ja sümptomid erinevad mõjutatud inimestel suuresti. NF1 avaldub ühel inimesel 3000st, NF2 avaldub ühel inimesel 25 000st. Neurofibromatoosile ei ole ravi ja ravimisel keskendutakse rohkem sümptomite kontrollimisele. Tulenevalt vähesest teadlikkusest ja väärarusaamadest selle haiguse kohta, võivad selle all kannatavad inimesed tunda ennast üksi ja lootusetuna. Selles intervjuus heidame pilgu Keiu ja Marise, kellel mõlemal on diagnoositud NF, eludele. Nad on tugevad ja inspireerivad naised, kes on võtnud ülesandeks tõsta teadlikkust NFi kohta!
Kiri Helpificule Sparhawki perelt
13:13:00
Sageli, kuuldes sõna „autism“, ütlevad inimesed automaatselt „mul on kahju“...
Esmalt, kui mu armas sõber pöördus minu poole palvega seda kirja kirjutada, tundsin ma, et mul on au omada võimalust heita pilk autistliku lapse kasvatamise maailma. Lubage mul eelkõige alustada väitest, et teie lapsel ei ole mitte midagi viga, ma kordan, mitte midagi, ei midagi mis vajaks „parandamist“ või „korrigeerimist“. Ta on ilus ja imeline inimene, kes lihtsalt elab maailmas, kus väljendatakse oma mõtteid teisiti. Nemad näevad maailma enda ümber teistsugusena.
Vabatahtlik tegevus aitab tundma õppida iseennast
Greta Kaupmees, ajakiri Naised
Mis on liikumapanev jõud, mis motiveerib inimest tegutsema? Kas töötame vaid selleks, et saada selle eest tasu? Kas tegutseme vaid seepärast, et saada tunnustust või emotsionaalset laengut? Neid küsimusi, et miks ma midagi teen. on ilmselt iga inimene endale esitanud.
Mida tähendab vabatahtlik tegevus, räägib Keiu Roosimägi, kes on vabatahtlik kolmes organisatsioonis – Helpific, Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing, Eesti Neurofibromatoosi Ühing.
Vaimse tervise häirega inimesed tööturul - oht või võimalus?
Kristiina Allekõrs (Larseni tõve ja Aspergeri sündroomi diagnoosiga): Vaimse tervise häiretega inimestel on kõige suuremad probleemid, et esiteks tööle ei võeta ja teiseks inimesed ise toidavad hirmu end meedias varjates – ei lase oma nime ja pilti avalikustada ning ajakirjanik ka meelsasti ei pane. Mina näiteks panin ühe loo hiljuti Õhtulehte, kus mind nimetati Leidaks, kuigi ma olin täielikult sellele vastu. Tahan, et psüühikahäiret hakatakse selliselt võtma nagu füüsilist erivajadust aga selleks peame barjäärid murdma ja tegema ajakirjanikele selgeks, et meil on samasugune otsustusõigus nagu teistel – isegi kui see on riskantne. Kui keegi kritiseerib, siis peame sellest välja tulema.
Sabina Trankmann (Töötukassa sisekoolitaja, moderaator): Kristiina, aitäh mõtte eest. Ma jätkan ja küsin, et kuidas siis on? Ratastooliga inimest nähes on puue kõigile nähtav, aga psüühikahäire ei pruugi olla väliselt nähtav ega tuvastatav. Kas te jagate Kristiina mõtet? Kas häiret on põhjust varjata või mitte?
 |
| Vestlusring. Foto autor: Andres Teiss, Tallinna Vaimse Tervise Keskus |
Marju Õunpuu (Duo Kirjastuse asutajaliige ja tõlk): Minu meelest on see täiesti enese- ja kõhutunde küsimus. Mina näiteks olen teadlikult varjanud oma tööandja eest - häire ei oma tööleasumisel tähtsust, sest tööle ei asu häire, vaid seda omav isik. Pealegi ma tunnen seda nii palju, et öelda - tervis ei halvene koheselt või tunniga, vaid sujuvalt ja hiilivalt ning see tuntakse ära. Kui olukord tekib, siis oskan tööandjat ette valmistada. Kuna töötan tükitöö alusel, siis võin alati öelda, et olen praegu ülekoormatud ja võtan vähem tööd. Töötan kodus, kuid kui olen olnud kohas, kus kollektiiv ümber, siis ka seal ei ole leidnud põhjust, miks seda reklaamida. See ei ole eelarvamuste küsimus, vaid ka enesetunde ja identiteedi küsimus- kas see on minu juures number üks või mingisugune eripära. Kui ma identifitseerin ennast läbi haiguse, siis ma ainult süvendan halba enesetunnet. Keegi ei võida sellest.
Kristiina Allekõrs (Larseni tõve ja Aspergeri sündroomi diagnoosiga): Ma ei mõelnud nüüd päris seda ja ma ei häbene öelda. Mul võib lihtsalt ühe hetkega meeleolu muutuda.
Sabina Trankmann (Töötukassa sisekoolitaja, moderaator): Mida arvab tööandja? Ülle, kas te tahate teada inimese vaimse tervise häirest?
Ülle Matt (Swedbanki personalidirektor): Ma mõtlesin selle peale, kui ma tulin siia, et see oleneb sellest, kuidas inimene ise tunneb. Kui inimene arvab, et see võib mõjutada igapäevast käitumist, siis oleks hea öelda. Arvan, et ei ole ilmtingimata vajalik, kui seda oluliseks ei peeta.
Kristiina Allekõrs (Larseni tõve ja Aspergeri sündroomi diagnoosiga): Näiteks Töötukassa. Töötukassa avaldas nii inimese pildi kui täisnime, aga vaimupuudega inimene avalikustatakse ainult eesnimepidi – mina pean seda diskrimineerimiseks, et ühte puuet avalikustatakse rohkem kui teist.
Sabina Trankmann (Töötukassa sisekoolitaja, moderaator): Aitäh, Kristiina. Mida arvab sellest Sotsiaalministeerium? Töövõimereform on tulemas, kuidas me saame toetada seda, et erinevate puuetega inimesed võrdselt tööle saaksid?
Rait Kuuse (Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler): Töövõimereform on hea näide. Kui mina Sotsiaalministeeriumisse tulin, siis me hakkasime seda reformi tugevamini liigutama edasi. See on hea näide sellest, et ühest asjast rääkimine muudab seda, kuidas me sellesse suhtume. Arvan, et aastal 2014 oleks siin ringis teised inimesed ja mõtted. Täna puue teemana ei ole selline tabu nagu mõned aastad tagasi. See on minu väike vaatlus. Oleme avastanud selle käigus, et on hästi palju erinevaid tööandjad, kes on aastaid teinud tööd, et erivajadusega inimesed oleksid nö pardal ja tegelikult nad ei ole seda kusagil afišeerinud. Sotsiaalministeeriumile on tulnud see üllatusena ja teiste jaoks veel suurema üllatusena. Meil on juba mingid asjad, mille peale midagi ehitada. Nüüd tulles selle juurde, kas kellegi nimi on või ei ole kirjas, siis tuleks arvestada, et Eesti on väike ja äkki keegi paneb pahaks isegi kodukandis millegi korda tegemist.
Kristiina Allekõrs (Larseni tõve ja Aspergeri sündroomi diagnoosiga): Ei tohiks lasta teiste arvamusel ennast häirida. Mina pole seda lasknud kunagi.
Rait Kuuse (Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler): Väga hea, ma arvan, et siin ongi see, et Sotsiaalministeeriumil on siin paar võitlust olnud pidada ka viimasel aastal, et töövõime reform töövõimereformiks, aga on veel suured erihoolekande asutused, mis on olnud kuskil nö silma alt ära pandud. Meil on olnud diskussioon, kas psüühilise erivajadusega inimesed, kes vajavad erihoolekande teenuseid, peaksid olema metsa taga ja nautima loodust ning linnulaulu või peaksid tulema linnadesse inimeste sekka. Meil on olnud mitmeid väga kõrgel tasemel vestluspartnereid, kes on öelnud, et psüühilise erivajadusega inimesed tahavad olla metsas ja kasvatada taimi. Mõned tahavad maal olla ja meil ongi neid kohti ka, aga lihtsalt seda diskussiooni pidada ainult selle nurga alt on minu arvates ausalt natukene nõme. Õnneks on Eestis selline olukord, et rahvastik väheneb ja vananeb ning iga inimene on arvel - seega inimeste erivajadused ja eripära ei saa olla enam välistamise alus. Selleks et nii edasi läheks, peab näiteks Kristiina rääkimagi, mis on tema vajadused.
Kristiina Allekõrs (Larseni tõve ja Aspergeri sündroomi diagnoosiga): Ma puudutaks veel psüühikahäiretega inimeste hoolekannet. Kergemate erivajadustega puudega inimeste päevakeskused ja asutused ei ole liitpuudega ehk ratastooliga inimestele ligipääsetavad. Ka Vaimse Tervise Keskus on osaliselt ligipääsmatu, sest neil pole raha, et paremat äripinda rentida ja riik ei aita - siin ma viskan kivi Sotsiaalministeeriumi kapsaaeda.
Rait Kuuse (Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler): Võib küll. Pooled ministeeriumid ei ole ligipääsetavad. Sotsiaalministeeriumis on moodustatud ligipääsetavuse nõukogu. Viimati käisime Jõhvis ja tegime kiire päevase analüüsi, milline on ligipääsetavus vallas. Tulemus on see, et mitmed otsustajad on võtnud minuga ühendust ja soovinud rääkida erinevatest aukudest, mis seal on, sest nad said aru, et olukord ei ole nii kiita, kui nad ise arvanud on. Küsimus on selles, et me peame rohkem märkama ja rääkima ja tegelikult mitte rääkima oma ringis, vaid nii, et erivajadusega inimesed, tööandjad, riigiotsustajad on kõik ühe laua taga ja püüavad ühiselt leida lahendusi. Aga see, kuidas psüühilise erivajadusega inimesi tööle saada – tegelikult ma arvan, et suurim takistus on teadlikkus.
 |
| Arne Kailas ja Rait Kuuse. Foto autor: Andres Teiss, Tallinna Vaimse Tervise Keskus |
Arne Kailas (Sotsiaalministeeriumi töövõimepoliitika juht): Osa Rait juba rääkis, kuid nagu alguses räägiti, kõik algab endast ja isikuliselt – kuidas ma ise tunnen, kuidas ma näen ja käitun. Lõpuks on see, et meil kõigil on erivajadus – kellele meeldib müra ja kellele mitte ning kuidas me sellest välja tuleme on see, et peame sellest rääkima ja kõigi - nii tööandjate, puuetega inimeste, ministeeriumi kui poliitika kujundajaga ja mõtlema, kuidas raamid seada. Me peame rääkima asutustega, kes aitavad seda ellu viia, ehk siis kes hakkavad reaalselt inimesi aitama – Sotsiaalkindlustusametiga, Töötukassaga. Me peame seda kõike tegema koos, et jõuda kõige parema tulemuseni. Töövõimereformis oleme püüdnud minna rohkem selle poole, et rääkida kõigi osapooltega, teada saada, mis on kellegi mured ja probleemid ning millised võiksid olla lahendused. Välistame selle, et tuleks eitav vastus erivajadusele. Tööandjale on kõige parem sõnumiandja teine tööandja. Ei piisa sellest, et räägib töötukassa, ministeerium või nö inimene tänavalt, vaid et tööandja räägib oma kogemusest. Nagu Oliver on kogemusnõustaja, siis kindlasti on inimeste jaoks olulised just teise inimese kogemused ja teadmised. Kuidas kellelgi on läinud ja mida selle jaoks on tehtud, mida on kogemusest võimalik teada saada ja tulevikus seda kasutada.
Sabina Trankmann (Töötukassa sisekoolitaja, moderaator): Kristi, mida Töötukassa teha saab?
Kristi Rekand (Töötukassa juhtumikorraldaja): Ma võib-olla alguses tahaks seda öelda, et suurepärane variant on seadusandlus, mis toetab inimestesse suhtumist – ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon, mis ratifitseeriti. See ütlebki seda, et toimub paradigma muutus inimeses, nii nagu me praegu ütleme, et inimene, kel on erivajadus – tähendab eelkõige inimest, kellel on mingi eriline vajadus, on see siis somaatiline, psüühiline – vahet ju tegelikult erilist pole. Olen esindanud inimesi kohtuasjades ja olgu siis tegemist kohtuniku või ministeeriumi ametnikuga, kõik taandub lõppkokkuvõttes üksikindiviidi ja ühiskonna tasandile, et kas me tegelikult oleme päriselt valmis, kuidas me seda näeme. Ka tööandja on inimene ja tal võivad olla eelarvamused ja me peame ühiskonna tasandil seda just propageerima – puude taga on inimene. Minu liikumine teisest sektorist Töötukassasse oligi seoses sama teemaga - otsiti juhtumikorraldajat psüühikahäiretega inimestega tegelema ja siis ma mõtlesingi aidata sellele sihtgrupile kaasa hoopis uues valdkonnas, teise nurga alt, mitte enam õigusinimesena, vaid sotsiaaltöötajana. Töötukassa on järjest enam muutumas sotsiaalse suunaga asutuseks – tähtis on inimlik lähenemine ja kas juhtumikorraldus täidab oma eesmärki. Meil on suurepärased uued teenused, mis puudutavad tervist, tööandjatega läbirääkimisi, tugiisikuga töötamist, kaitstud töö – see ampluaa on väga laiaks muutunud. Kui inimene ise tahab, siis leiame kindlalt mingi lahenduse.
Kristiina Allekõrs (Larseni tõve ja Aspergeri sündroomi diagnoosiga): Kaitstud töö on selline asi, kus hakati mind väga räigelt väänama ja käskivas toonis rääkima.
Sabina Trankmann (Töötukassa sisekoolitaja, moderaator): Nii, stopp! Meil on järgmisi sõnavõtjaid veel. Palun.
Katrin Grünberg (Duo Kirjastuse juhtuse liige): Kõik need propagandad ja loosungid on väga kiftid asjad, aga see tegelikult ei vii kuhugi, kui tööandjad, kes peavad osaajaga tööd pakkuma, ei saa soodustust, siis tegelikult on see tööandjale kulu. Ja psüühikahäirega inimesed suudavad töötada üldjuhul ainult osaajaga.
Arne Kailas (Sotsiaalministeeriumi töövõimepoliitika juht): Hiljutisel kohtumisel tööandjatega tuli välja, et nad ei tea, et ka täna saavad nad puuetega inimestele pakkuda osalist tööaega,
Katrin Grünberg (Duo Kirjastuse juhtuse liige): Ühe töökoha täitmine kolme erivajadusega inimesega pole tööandjale tasuv, kui ta saab ainult tagasi – see ei ole jätkusuutlik.
Arne Kailas (Sotsiaalministeeriumi töövõimepoliitika juht): Eks see on nii ja naa. Aga tollel korral tööandjatega kohtudes nad ütlesid, et tegelikult on see võimalik.
Marju Õunpuu (Duo Kirjastuse asutajaliige ja tõlk): Ma kostaks ka vahele, et minu arust on üks asi, mis aitaks lahendada seda probleemi. Hakkaks sellest pihta, et praegu on niimoodi, et sotsiaalmaksu soodustus kehtib siis, kui sul on osaühing. Kui inimene on FIE, siis ta maksab sotsiaalmaksu ja soodustus ei kehti, mis on äärmiselt ebaõiglane. Erivajadusega inimene ise saaks ennast FIE-ks teha ja soodustust saada. Minu meelest tuleks see asi küll panna käima. Ma ise sattusin ehmatuse osaluseks, olingi FIE mingi aega ja teadsin, et riik peaks minu makse maksma ja mõne kuu pärast tuli kopsakas arve maksuametist. See lahendaks ka selle probleemi, et kui inimene on ise omaenda peremees ei pea tööandja kõigega oma pead vaevama.
Arne Kailas (Sotsiaalministeeriumi töövõimepoliitika juht): Sotsiaalministeerium tegeleb sellega ja probleemipüstitus on meil kirja pandud. Kuna on tulnud ka siin esindatud organisatsioonide ettepanekuid, et võiks rakendada ka avalikus sektoris, siis vaatame suuremalt, et mis see endaga kaasa toob ja kuidas mõjutab. See on küll pikem protsess, aga vajab läbi vaatamist. Seda teemat me vaatame tervikuna ja me ei saa praegu öelda, millise lahenduseni me jõuame. Me ei saa praegu öelda, milline see lahendus olema saab.
Sabina Trankmann (Töötukassa sisekoolitaja, moderaator): Mina tahaks küsida tööandjatelt, kas te teate oma õigusi või ei tea?
 |
| Sabina Trankmann. Foto autor: Andres Teiss, Tallinna Vaimse Tervise Keskus |
Ülle Matt (Swedbanki personalidirektor): Eks see on nii ja naa, ma võin ju rääkida. Kui mina tean, siis see ei tähenda, et teised teavad. Üldiselt on see teadlikkus väga väike ja kõigepealt on vaja teadvustada, et erivajadusega inimest on võimalik tööle võtta. Tervikuna rahvas ei tea, mis on ühe või teise vajaduse võimalused – kas ta saab töötada või mitte. Automaatselt pannakse silt külge, et ei saa. Ma arvan, et esimene asi, mida me ühiskonnas teha saaks on see, et me natukene räägiks rohkem ühiskonnas sellest asjast, mida üks või teine erivajadus kaasa toob, et see hirm ja silt maha võtta. Ega soodustus üksi ei motiveeri, motiveerib see, et tööandjal on vaja töötajaid, kuid neid ei ole. Me peame osalise tööajaga inimesi tööle võtma, et jaguks töökäsi. Küll me siis hakkame neid otsima ka. Kõigile ei pea rääkima, mis on üks või teine maksusoodustus – kõik ei tahagi neid soodustusi. Asi ei ole soodustuses, vaid ka teadlikkuses. Alguses töövõimereform tekitas ühiskonnas pahameelt ja ma ise olin ka pahane, aga ma olen leebunud ja ma näen, mis mõju see ühiskonnas avaldab. Tore on see, et sellest räägitakse ja see tekitab tunde, et nii üks kui teine tööandja võiks erivajadusega inimesi tööle võtta, kuid tööandjad ei tea midagi nende vajadustest ja haigustest üldisemalt.
Karolin Tooming (Tallinna Vaimse Tervise Keskuse kaitstud töö teenuse koordinaator): Interregi projekti raames me korraldame ka tasuta koolitust tööandjatele , kes oleks valmis psüühilise erivajadusega inimest tööle võtma. Koolitused toimuvad veel ka augusti lõpus ja septembri keskel ning ühendust võib võtta minu või Keiuga. Koolitus kestab kaks päeva ja kohti on ning seda viib läbi meie psühholoog, kes tutvustab erinevaid haigusvorme, millega arvestada ja kuidas käituda. Samuti võtavad osa ka meie kogemusnõustajad. Üks koolitus on juba läbi viidud ja tagasiside on väga positiivne - inimesed on muutunud palju avatumaks ja vastuvõtlikumaks. Kindlasti see võimalus on ja kõik saavad osa võtta.
Kristiina Allekõrs (Larseni tõve ja Aspergeri sündroomi diagnoosiga): Lisaks, et psüühilise häirega inimestel ei ole sellist pool- agressiivset eestkõnelejat või liidrit, kes oma nime, näo ja häälega seisaks meie eest. Näiteks Liikumispuudega Inimeste Liit, Tiina Kangro omas liinis ja omaste hoolduse peal. Ei ole läbi meedia seda teadvustamist inimeste eluliste näidete põhjal. Tavalised inimesed, kes iga päev lehte loevad, ei komistagi selliste lugude peale, sest neid lihtsalt ei ole.
Sabina Trankmann (Töötukassa sisekoolitaja, moderaator): Jah, ja nii suureneks ka tööandjate teadlikus, millest Ülle just rääkis.
Karl-Erik Pedemann (Kehrwiederi projektijuht): Me esindame siin kahte täiesti erinevat organisatsiooni. Üks on suur rahvusvaheline org, kel on knowhowd ja kogemused ja ruumi, et moodustada lausa personali osakondi, kel on võimalus käia erinevatel koolitustel. Aga kui tegemist on väikeettevõttega, siis üks inimene peab tegelema pidevalt tuhande asjaga. Sotsiaalministeeriumile ma tahaks öelda seda, et ärge leiutage jalgratast. Kust Kehrwieder on võtnud selle teema, et meil on tööl erinevad inimesed . Inimene on sündinud Kanadas ja tema on toonud oma missioonid sealt, kuid kahjuks mitte seadusi mis seal ja mujal on. Mõelge, kuidas mujal on tehtud. Kui ütlete, et ärge avalikustage, et teil on midagi viga, siis nt meil viis kiirabi ühe nägemispuudega inimese psühhoneuroloogiahaiglasse. Ma proovisin saada tuge vaegnägijate organisatsioonilt, kuid mind saadeti kuu peale ja öeldi, et kirjutage avaldus, see pole meie asi, meid ei huvita. Samas nad paluvad, et me võtaksime neid tööle. Lõpuks püüdsime leida lahendust ja meil oli vaja viipekeele tõlki - kedagi ei huvitanud. Siis saime kätte inimese ema ja ta ütles, et teatud olukordades avaldub inimesel psüühiline häire, aga tööandjat ei teavitatud sellest. Kui suurorganisatsioonis midagi sellist tekib, siis helistatakse personali osakonda, aga ma pean päris mitme asjaga tegelema peale personali küsimuste. Meie töö peatus täielikult. Meie kaastöötajatel pole mingit probleemi teistsuguste inimestega. Mul on tuge vaja nendest organisatsioonidest. Mis kasu on uhkete nimedega MTÜ-dest, kuid neid mitte miski ei huvita. Te räägite, et ettevõtted on pahad, kuid meil on ka abi vaja.
Kristi Rekand (Töötukassa juhtumikorraldaja): Mõtlesin selles kontekstis, et me praegu jätsime ära selle teema, pealkiri oli “Vaimse tervise häirega inimesed tööturul - oht või võimalus?”. Siin on sõna oht - see on teema, mille oleme kõrvale jätnud. See on see, millega olen võidelnud kohtumenetlustes, et psüühiline häire võrdub ohtlikkus. Sellega peamegi tegelema ja siis jõuame tööandja väärtuste ja printsiipide kujunemiseni, põlvkondade vältel. Meil on noor ühiskond ja kõik võtab aega, ehk meil on vaja häid artikleid, juhtumeid ja pidevalt. Kõikides meediaväljaannetes mis tööandjani jõuavad.
Keiu Roosimägi (Helpificu kaasasutaja): Seoses meie projektiga toimub meediakampaania, kus Helpificu üks ülesanne on teha intervjuusid ja artikleid psüühiliste häiretega noorte inimeste ja tööandjatega, kuid see on nagu läbi kivi minek. Esiteks, noored ei ole teadvustanud, et neil on haigus või häire ning tihtipeale nad ei julge oma nime ja pildiga avalikuks tulla, sest nad ei tea, kuidas see mõjutab nende tulevikku. Üks tööandja, riigiettevõte, ütles, et nemad intervjuud ei anna. Tema peaks, vastupidi, olema selles asjas eestkõneleja, eestvedaja ning avaldama oma arvamust, kuid ta keeldus intervjuud andmast.
Kristi Rekand (Töötukassa juhtumikorraldaja): Mina olen samamoodi neid kliente väga pikalt esindanud. Nii kinnisest asutusest väljatulek, eestkoste lõpetamised – kõik need äärmuslikud meetodid. See on alati tagaplaanil olnud, et kes võtab selle riski, et kliendiga minna avalikkuse ette, sest et tõepoolest meie ühiskond ei ole valmis selleks.
Rait Kuuse (Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler): Korra sekkuks. Siin kõlab müstiline tööandja, kuid kes see tööandja on - ta on konkreetne inimene. Tegelikult on küsimus erinevate inimeste teadlikkuses ja vastuvõtlikkuses.
Katrin Grünberg (Duo Kirjastuse juhtuse liige): Täpselt samamoodi ei ole müstilist psüühikahäiretega inimeste gruppi. Ma jälestan loosungit “puude taga on inimene”. Inimene on kõigepealt ja siis tuleb puu. Inimene on puude ees!
Ülle Matt (Swedbanki personalijuht): Asi ei ole ainult tööandjas, vaid ka selles, et millises keskkonnas ta tööle hakkab ja inimestes tema ümber. Kust tulevad inimesed - meie ühiskonnast. Kui 2000 inimesega tööandja peab tegelema nende probleemidega süvitsi, siis teadlikkuse loomine on raske ja võtab aega - me ei suuda stereotüüpe murda kahe päevaga. See on ühistöö, mida tuleb teha ühiskonnas ja tööandja saab kaasa lüüa.
Katrin Grünberg (Duo Kirjastuse juhtuse liige): Kas Sotsiaalministeerium on valmis võtma tööle erialase haridusega psüühilise erivajadusega inimese?
Rait Kuuse (Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler): Arvan, et see läheks üle kivide ja kändude. Me oleme võtnud liikumispuudega inimesi tööle ja psüühikahäirega inimesi on ka tööl olnud. Meil oli hiljuti liikumispuudega inimese lähetusse saatmise küsimus teemaks ja mina arvasin, et võiks välislähetusse minna kõik koos, sest tal on seda vaja, aga siis tekkis majas arutelu, ei tea, tal on vaja isiklikku abi ja seda ja kolmandat ja mina pidin lõpuks ütlema, et ma ei räägi enam sellel teemal, see ei ole jutuajamise objekt, ta on meie töötaja. See ei ole minu asi, kuidas see ära reguleeritakse, et ta saab seal olla. See peegeldab seda, et Sotsiaalministeerium on natukene rohkem valmis kui keskmiselt, kuid me ei ole kindlasti täielikult valmis. Mul ei ole mõtet seda ilustada, et kohe nii lähebki. Mis on probleem? Sotsiaalministerium või mistahes riigiasutus on probleemi ees, et kui me vaatame, kui palju inimesi on erivajadustega inimeste hulgas neid, kes kvalifitseeruks, siis erivajadusega inimesed ei jõua selle hariduseni. On palju häid näiteid, aga olgem ausad, siiski on küllaltki keeruline omandada kõrgemat haridust ja ei saada edasi põhi- või keskkoolist.
Katrin Grünberg (Duo Kirjastuse juhtuse liige): Stereotüübid! Nüüd tuleb välja, miks inimesed ei tule oma nime ja näoga välja ning meil ei ole psüühikahäiretega inimesi esindavat organisatsiooni.
Rait Kuuse (Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler): Teil on ju.
Katrin Grünberg (Duo Kirjastuse juhtuse liige): Ei ole! Meil pole isegi Puuetega inimeste kojas esindavat organistatsiooni, sest see on nii stigmaatiline teema.
Sabina Trankmann (Töötukassa sisekoolitaja, moderaator): Millised on Soome kogemused?
Terhi Pääskylä-Malmström (Soome ajakirjanik ja tõlkija): Ma ei ole muidugi asjatundja, aga kui mõelda sellele, et mina olen ka väikeettevõtja, siis kas ma olen valmis kedagi tööle võtma? Mul on see häda, et Soomes on neid palju praktikal, puudega või puudeta, siis on probleem, et peaks tõesti olema aega juhendada ja peab olema tugiisik, kelle käest saab alati küsida. Ma ei ole valmis kedagi võtma, sest mul ei ole lihtsalt seda aega, aga kui üldiselt Soome kohta, siis sellest väga ei räägita. Pigem räägitakse sellistest puuetest nagu nägemis- ja liikumispuue ning psüühikahäiretest eriti ei räägita - see on tabuteema. Mina tunnen hästi ühte autisti, kes ei ole tööl kunagi rääkinud, aga ta valdab kõnes ja kirjas kümmet erinevat keelt. Talt alati küsitakse, et kuidas see võimalik on? Siis ta vastab lihtsalt, et olen koolis väga palju õppinud. Ta ei julge öelda, et ta on autist, sest muidu saab märgi külge ja seda häiret ei ole ka võimalik visuaalselt tuvastada. Natuke rohkem ehk räägitakse sellest Soomes kui Eestis.
Anita Kurvits (SA TÜ Psühhiaatriakliiniku kogemusnõustaja): Eestis on situatsioon, et kui psüühikahäirega inimene tahab erialasele tööle minna, siis ta peab oma häiret varjama. Mul on erinevad projektide kogemused, kuidas inimesed on tööle saanud. Psüühikahäirega inimesi võetakse kärulükkajaks ja koristajaks, kuid eriralast tööd saadakse siis, kui häiret varjatakse. Sõbranna helistas tööandjale, et saada tööd, kuid puude teatamisel visatati toru kohe ära.
Rait Kuuse (Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler): Muutused ei sünni üleöö. Mitte väga kauges minevikus ei olnud tänaval üldse puudega inimesi näha. Olid sõjainvaliidid, kellel oli puudu jalg või kaks, aga tegelikult on probleem olnud mitmekesisem. Vaja on arvestada erinevate erivajadustega. Ärme unusta seda ära, kust me tuleme. Soomega võrdluses tahaks jõuda ka sinnani, aga Soomel on omad väljakutsed sotsiaalsüsteemis ja kuskil mujal tundub alati ikka olevat parem, aga meie asi on teha asjad siin korda.
Sabina Trankmann (Töötukassa sisekoolitaja, moderaator): Selle Raiti positiivse kommentaariga ma lõpetaksin ametliku osa, sest nüüd juhtub selline imelik lugu, kus diskussioonist lahkub moderaator ja võtab ühe osaleja kaasa ning läheb järgmisesse paneeli. Annan kõigile võimaluse edasi arutada ja aitäh Helpificule ning kõigile teistele.
Kokkuvõtte koostas:
Laur Raudsoo, Helpific
Rohkem fotosid sündmusest:
Vestlusring Tallinnas Stroomi rannas
© Helpific
© Helpific
Teadlikkuse suurendamine vajab igaühe panust
Sel kevadel tähistati üle Eesti mitmekesisuse päeva, millega sooviti pöörata tähelepanu mitmekesisuse väärtustele ja iga inimese tähtsusele ning erakordsusele organisatsioonis ja ühiskonnas laiemalt. Helpific tähistas seda päeva toetades Jüri Lehtmetsa tema avastusretkel Tallinna Kaubamaja Osturallil ning korraldades huvitavaid loenguid.
Mitmekesisuse päeva raames kutsus Eesti Inimõiguste Keskus osalema mitmetel erinevate ettevõtete poolt organiseeritud tegemistel ning innustas ettevõtteid ja organisatsioone korraldama avatud või kinniseid üritusi, viimaks oma töötajate, klientide ja koostööpartneriteni sõnumit sellest, kui oluline on toetada kõigi ühiskonnaliikmete erinevaid vajadusi.
Helpific on juba oma olemuselt mitmekesisuse etaloniks. Meie tiimis on esindatud on erinevad rahvused, erinevas vanuses mehed ja naised ning puudeta ja puudega inimesed. Mitmekesisuse toetamine on meie missiooni keskne osa – edendades erivajadustega inimeste iseseisvat elu ja panustades tugevamate kogukondade kujundamisse, soovime anda igale inimesele võimaluse sisukamaks eluks, olenemata vanusest, soost või erivajadusest.
Ratastooliga Osturallil
12. aprillil suundusid Jüri ja Tom Tallinna Kaubamajja, et uurida lähemalt järele, kui ligipääsetav on see erivajadusega inimeste jaoks. Nende retk oli täis huvitavaid avastusi, mis näitasid selgelt, et isegi parimate kavatsustega ehituslike nõuete täitmine ei taga igakord, et keskkond on reaalselt ratastooli kasutaja jaoks mugavalt ligipääsetav.
 |
Jüri proovimas manööverdamist lifti juures
|
Juba kaubamajja sisenedes täheldasid noormehed, et erinevalt paljudest teistest asutustest on seal tavalised lükatavad uksed, mille avamiseks on on vaja kaasostlejate abi paluda. Jüri nentis, et lifti leidmiseks tuleb pea kuklasse ajada, kuna juhised on paigutatud vaid kõrgele lae alla, võtmata arvesse ratastoolis istuja madalamat vaatepunkti. Samuti ei ole osanud kaubapaigutajad vahel arvestada sellega, et liftist välja tagurdades võib kogemata otsa põrgata väga lähedale riiulitele asetatud õrnadele esemetele.
Jüri tõi välja mitmeid ideid, mis teeks vaegnägijatele ja ratastooliga liikujatele Kaubamajas liiklemise ohutumaks ja mugavamaks. Näiteks tasub liikumisteid, uksi, treppe ja järske kaldpindu märgistada kontrastse värvi ja/või Braille kividega, et vältida järsust pinnavormi muutusest tingitud kukkumisi või muid ohtlikke olukordi. Liftis ja mujal ei tasu alahinnata heli, kui olulist infoallikat.
Ootamatul kombel valmistas veidi raskuseid sobiva invatualeti leidmine ja kasutamine. Alustuseks oli vaja otsida silti või teenindajat, kes selleni juhataks ning tualeti leidmisel selgus, et see on turvaväravate taga, mille avamisega teenindaja jänni jäi. Lõpuks leiti paremini ligipääsetav invatualett Kaubamaja Lastemaailmast, kuhu sisenemiseks tuli kõigepealt ületada elektriratastooli jaoks küllaltki kõrge lävepakk.
Jüri nentis osturetke kokkuvõtteks, et ratastoolis kliendi jaoks varjutab mitteligipääsetav keskkond tugevalt ostuelamust isegi juhul, kui teenindus on tähelepanelik ja heal tasemel.
Loengud mitmekesisusest ja kaasamisest
Mitmekesisuse päeva puhul oli Helpifici kontoris võimalik kuulata kahte huvitavat ettekannet. Kõigepealt rääkis Kaubamaja toidukaubanduse juht Kadri Aguraiuja oma kogemustest puudega inimeste palkamisel ning sellele järgnes TTÜ avaliku halduse doktorandi Kari Käsperi loeng mitmekesisusest, innovatsioonist, ettevõtlusest ja ligipääsetavusest.
Kari Käsper on mitmekesisuse ja kaasamise teemadega olnud seotud juba mitmeid aastaid ning 2009. aastal oli ta üks Eesti Inimõiguste Keskuse kaasasutajatest. Nende poolt koostatud mitmekesisuse kokkuleppega on liitunud juba 72 ettevõtet, sealhulgas näiteks Kaubamaja, Selver, Swedbank, SEB, Microsoft Eesti, Skype ja Transferwise. Käsper peab Helpifici väga oluliseks edulooks, kuna see võimaldab tehnoloogia vahendusel parema osaluse ühiskonnas ka puudega inimestele. Helpificis rääkides otsustas Käsper keskenduda eelkõige kolmele punktile:
- kuidas tehnoloogia muudab ühiskonda;
- mis on mitmekesisuse ja kaasatuse roll selles;
- ligipääsetavuse ja puuetega seotud teemad antud kontekstides.
Meie ühiskondlik ülesehitus ja toimimine on tugevalt sõltuvuses valitsevast tehnoloogiast – kui muutub tehnoloogia, muutub ka ühiskond. Elame huvitaval ajal, murdepunktis, mil oleme läbinud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia installatsioonifaasi (internet, sotsiaalmeedia, arvutitehnika jne) ning on aeg selle kasutuselevõtuks ja sellega kaasnevate ühiskondlike muutustega toimetulekuks. Muutumas on keskkond, valitsemisprotsessid ja ettevõtete juhtimine. Eraettevõtted on kiiremad muutustega kohanejad, valitsusasutused jõuavad hiljem järele. Uue mõtlemise paradigma muudab põhjalikult ühiskonna, ettevõtete ja organisatsioonide käitumist ning struktuuri. Liigume masstootmise juurest isikustatud meditsiini, hariduse ja muude valdkondade suunas. Me ei vaja enam teatud kriitilist hulka tarbijaid, et mingit teenust või toodet pakuda. Infotehnoloogia võimaldab pakkuda madalate kuludega individuaalseid lahendusi. Enam ei saa tööle minnes aju koju jätta – igaühelt oodatakse oma peaga mõtlemist ja organisatsiooni töösse panustamist. See toob esile, et keskmist inimest ei ole olemas – mitmekesisus on meie igapäevane reaalsus. Üksikisikud, kelle jaoks varem polnud kohta, saavad nüüd panustada ning olla võrdsed ja sõltumatud.
Muutuv ühiskond toob kaasa ka võimusuhete ümberkorraldamise ühiskonnas. Maailm muutub justkui väiksemaks. Elame omavahel tihedalt seotud maailmas, kus kõik mõjutab kõike. Aina vähemaks jääb riike, mis on kinnised süsteemid - Iirimal toimuv mõjutab Eestit ja vastupidi. Suur osa meie elust kandub üle online-maalma, millel puuduvad piirid. Sotsiaalmeedia mõjutab kasvava põlvkonna mõtlemist ja käitumist väga olulisel määral. Millised on sellega kaasnevad muutused ja ohud, seda me täna veel ei tea. Erinevalt masstootmise paradigmast, milles rõhutatakse efektiivsust, hakkavad domineerima uued põhiväärtused. Väiksemaks muutunud maailmas tulevad vähemused enam nähtavale ja kaasamine muutub olulisemaks, kui kunagi varem. Paljude vähemusgruppide jaoks on juba täna elu palju paremaks muutnud.
Mitmekesisus ja kaasamine aitab meil uuele paradigmale üle minna, sest rakendades kõikide inimeste ajusid, saame paremini arvestada inimeste erisusi. Laienema peab potentsiaalsete kandidaatide ja talentide spekter nii valitsuses, kui eraettevõtluses. Täna ei näe me valitsuses mitte ühtegi puudega inimest, kuigi 10% Eesti rahvastikust on puudega. Liiga madal on ka naiste ja vähemusrahvuste esindatus. Meil kõigil on alateadlikud eelarvamused ja hirm endast erineva ees, kuid tänapäevases ühiskonnas on see minetanud oma funktsiooni. Õppides teistsuguse nahavärviga või puudega inimesega suhtlema, võime leida, et nende väärtushinnangud võivad olla meile väga lähedased ja arusaadavad. Rahumeelseks kooseksistentsiks on vaja suhelda erinevate inimestega, isegi kui see pole alguses lihtne
Poliitiikas näeme, et hääbumas on võimu monopoolsus – riigid on lisaks oma valitsusele ja rahvale mõjutatud rahvusvahelistest institutsioonidest ja organisatsioonidest, korporatsioonidest, rahvusvahelistest MTÜ-dest ja isegi üksikisikutest. Igale reaktsioonile on vastureaktsioon, progressil on alati tagasilöögid. Kardetakse, et hierarhia puudumine muutub anarhialaadseks olukorraks, kus enam keegi ei tea, kes otsustab ja kus? Õiges suunas liikumiseks peab olema piisav hulk inimesi, kes selles suunas mõtlevad ja liiguvad.
Meil on ühiskonnana vaja mitmekesisust, seega peame tagama kõigile inimestele võimaluse selles osaleda. Füüsiline keskkond, töökohad, poed ja kodud peavad olema disainitud sel viisil, et kõik pääseksid ligi. Teenused ja tooted peavad olema loodud selliselt, et sobivad erinevatele inimestele, sama kehtib ka tarkvara kohta. Ligipääsetavus ei maksa tegelikult rohkem, kui seda kohe planeerimise algfaasis ette mõelda. Hiljem muuta on väga keeruline ja oluliselt kulukam. Ligipääsetavuse juures pole peamine probleem rahanappus, vaid inimeste teadlikkuse puudumine. Peamine, mis muutuma peab, on inimeste mõtlemine. Inimeste teadlikkuse suurendamisega tuleb tegeleda mitme nurga alt, see ei ole ainult ühe inimese, organisatsiooni või valitsuse töö – kõik peavad selles osalema.
Toimetas: Katrin Suik
© Helpific
Toimetas: Katrin Suik
© Helpific
