Töötan enamasti kodus. Hommik möödub arvuti taga ja telefoni otsas "rippudes". Nõustamiskohtumised (nii finantsalased kui ka puudeteemalised), milleks tuleb kodust välja minna, määran võimalusel pealelõunaks. Sellel on lihtne põhjus – enamik minu isiklikke abistajaid on tudengid ja nii on kõigile sobivat töögraafikut lihtsam kokku panna. Alati on muidugi erandeid, eelkõige teeb valiku ikka klient. Tegelen oma lemmiku, mops Lissuga, arutan abikaasaga igapäevaelu või tulevikuplaane, üritan igapäevaselt teha kohustuslikke võimlemisharjutusi, õhtuti loen või vaatan telekat + loomulikult igapäevased majapidamistööd. Ütleks, et tavalise inimese tavaline elu.

Kuidas praegu toimib isikliku abistaja süsteem?

Tartus on abivajaduse hindamine ning hindamistulemusi arvestatakse. Samas isikliku abistaja brutopalk 2,38 eurot tunnis ei ole väga motiveeriv. Ma ei vaja abi terve päeva jooksul, keskmiselt 6 tundi päevas. Mul on palju isiklikke abistajaid, 7 tudengiga on käsunduslepingud läbi teenuseosutaja (MTÜ Händikäpp). Nad on öelnud, et see on huvitav töö, sest satuvad minuga sellistesse kohtadesse, kuhu muidu poleks sattunud (näiteks koertenäitus, mopside (koeratõug) kokkutulek, kõikvõimalikud raamatupidamis- jms koolitused, Riigikogu, Sotsiaalministeerium jne).

Sul on ka head kogemused, kuidas tänu Helpificule leidsid endale abistaja. Räägi nendest lähemalt. 

Olen kaks korda Helpificu kaudu abistaja leidnud - esimene kord aitas mind Kerstin, sobisime temaga väga hästi. Teine kord, kui abi vajasin, oli Kerstin haigeks jäänud. Siis võtsin uuesti Helpificuga ühendust ja mind aitas Marit. Mõlemad olid toredad inimesed ning võtaksin ka teinekord nendega ühendust. Mul on hea meel, et Helpific olemas on, minu meelest on seda väga vaja. 

Kuidas saaks veel Helpific aidata ning millist rolli näed sellel puudega inimeste elus? 

Selline abistajate süsteem on väga vajalik, eriti seal, kus isikliku abistaja teenus ei toimi hästi. Kui on inimesi, kes tahavad oma aega panustada puuetega inimeste aitamisse, siis on see väga suur asi. Näiteks kõikvõimalikud suhtekriisid puudega inimestel tekivad sellepärast, et selline suhe (näit. abielu või sõbrasuhe) ei ole normaalne, kus üks pool vajab kogu aeg abi ja teine kogu aeg aitab. Kui leida abistaja läbi Helpificu, siis oleks sellest suur abi. 

Mida võiks tööandjad teada, võttes tööle puudega inimese? 

Sõltub inimesest ja tema konkreetsest puudest. Kindlasti ei maksa puudega inimesi karta. Tuleb julgesti küsida inimese enda käest, mitte hakata ära arvama, mida tal võiks vaja olla. On oluline, et ratastoolikasutaja saaks ise tööle ja ka WC-sse ratastooliga. Inimesele, kes väga halvasti näeb, on aga oluline valgustus ja treppidel märgistusena neoonkollased jooned.

Kuidas on ligipääsetavusega? Mida peaks silmas pidama? 

Olen 3 aastat pime olnud ja nüüd näen viletsasti. Lisaks füüsilisele ligipääsetavusele on olulised ka vaimsed aspektid. Oleks ideaalne, et kui pime inimene läheb teatrisse, siis võtab ta kõrvaklapid ja kuuleb sealt kirjeldustõlget, samuti on kurtidel oluline viipekeeletõlk. Muuseumides võiks olla kindad, millega pime saab skulptuure katsuda. Siin saaks ka vabatahtlikke kaasata, kui neid koolitada – näiteks kirjeldustõlke puhul on oluline, et inimene oskaks märgata neid asju, mida peab kirjeldama.

© Helpific

Ka puuetega inimeste jaoks ei ole seiklustes midagi iseäralikku, nad käivad matkamas, tegelevad ekstreemspordiga, kaugetest reisidest rääkimata. Minul on au omada sõpru, kes on peaaegu iga ilmaga valmis kuskile minema. Olgu siis lausvihm või muidu niiske ja rõske lörtsine ilm. Me oleme oma soovides lihtsad. Meil on vaja head seltskonda. Niisiis olengi käinud oma sõpradega metsaonnides, maakohtades, kuhu niisama ei satu ning pikemal reisilgi. Nagu ütlesin, peitub lihtsuses võlu. Me ei aja taga luksuslikkust, mitte, et see meile ei meeldi, aga seda pole lihtsalt ja lihtsaks eluks vaja.

Sõbrad tuleaseme ümber 

Möödunud nädalavahetusel käisime Saaremaal Orissaarest linnulennult ca 5km sõbra juures maal. Temal on seal ka püsti pandud sisuliselt onn, aga alt kinnine, mis annab väga palju juurde võrreldes Saaremaal olevate RMK metsaonnidega Sopi ja Ninanukiga, mis seisavad kividel, kus tuul vabalt sisse puhub. Muidugi on eelpool mainitud onnides suur ahi, mida küttes onni nii soojaks saab, et ka talvel on mõistlikum maas magada kui pingi peal. Ettevalmistused selliseks äraolemiseks on lihtsad. Soojad ja veekindlad riided (sh jalatsid), magamiskott ning lebomatt, mõned vahetusriided. Muidugi tuleb poest kaasa osta igasugu kraami, et umbes ööpäev läbi ilusti hakkama saada. Ei tohi unustada puhast vett, sest tihtilugu on nendes kohtades raske joogivett saada. Elektrit neis kohtades samuti pole, siis on tarvilikud küünlad, tõrvikud, muidugi ei puudu kunagi lõke. Aga hakkama saaks ka ilma, kaasa tuleb võtta katelok ning vaadata, et kaasas oleks põleti jaoks piisavalt piiritust.

Kuu andis öösel palju valgust. Foto: Mihkel Väin 

Nii me siis istusime ümber lõkke, mis oli tehtud suure veoauto ratta sisse. Sadas küll vihma, aga hea seltskond heade sõprade näol on alati üle mistahest "halvast" ilmast. Tegelikult ei ole kunagi halba ilma, vaid on halb riietus. Selline koosviibimine on alati väga emotsionaalne ja suud räägitakse sõna otses mõttes sodist mõneks ajaks puhtaks ning naerul ei ole piire. Eriti toredad on hetked, kus tuleb hakata liikuma linna, tagasi tsivilisatsiooni, sest siis tuleb vägagi endaga võidelda - kuidagi ei tahaks lahkuda.

Olen suure abivajadusega, aga tean, et minu sõbrad ei pane seda enam tähele. Kui midagi vaja on, siis seda küsin ja minu aitamises ei ole midagi keerulist ega piinlikku.Tasub valida kaardil punkt ja sinna minna, võtta kaasa näiteks telk ja muu vajalik, paar head kamraadi ja lihtsalt minna. Sellised väljasõidud või matkad annavad argiellu palju juurde! 

Teksti Autor: Tom Rüütel

© Helpific

Toeta Jüri ja Tomi nende teekonnal!

Jüri Lehtmets on lapsepõlvest saati ratastoolis ning õpib hetkel Tallinna Tehnikaülikoolis. Ta elab oma perest kaugel ning tuleb oma eluga iseseisvalt toime. Ta on võimeline elama iseseisvalt, kui ta on ümbritsetud paljude lahedate inimestega, kes teda igapäevastes tegevustes aitavad. Jüri praegused toakaaslased kolivad varsti välja ning ta vajab tuge uutelt inimestelt, et jääda osaks kogukonnast ja säilitada oma iseseisev elu.

Jüri Lehtmets

Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö ja Balti Filmi- ja Meediakooli tudengid teevad koostööd Helpificuga, et käivitada laialdane kampaania sotsiaalmeedias, leidmaks Jürile ja Tomile kogukonnast abi.

Jälgi kampaaniaid ka:

Facebook: https://www.facebook.com/Helpific

Twitter: https://www.twitter.com/helpific

© Helpific

Olen 28-aastane ja ei ole varem kokku puutunud puuetega inimestega ning vabatahtliku tegevusega. Esimest korda abistasin Helpificu kaudu siis, kui toimus puuetega naiste fotosessioon ning aitasin transpordiga. Teisel korral aitasin Meelikat ratastooliga autosse ja haiglast raudteejaama - see kogemus oli väga tore, Helpificu Facebooki lehel oli kommentaar Meelika kohta, et ta on väga avatud. See aitas barjäärist üle, et kuidas ja miks käituda. Meil oli väga lõbus, kuna juhtus ka väike intsident - jõudsime rongi viimasel minutil ja ma ei saanud enam rongist välja. Nii pidin ka ise kuni järgmise peatuseni kaasa sõitma - õnneks peatus rong ka Ülemistel, kus sain endale takso kutsuda, et tagasi Balti jaama, oma autoni, jõuda. Esimese asjana taksosse istudes rääkisin vaevu naeru kinni pidades taksojuhile, mis oli juhtunud, et mul ei ole raha, sest kaasas oligi mul vaid mobiil ja auto võti. Õnneks ei häirinud see taksojuhti, kuna kohale jõudes sain arve tasuda, pigem oli meil tore sõit, kus saime erinevatel teemadel avatult juttu puhuda.

Kuidas sa said Helpificust teada?

Olen hakanud Puutepunkti saadet vaatama - mu tuttava tuttaval on raske puudega laps ja seetõttu puudutab see teema kaudselt ka mind. Ühiskonnas on puudega inimesed olemas ning olen alati tahtnud aidata. Helpificust kuuldes olin ülimalt vaimustunud ning see tundus väga tore idee. See annab inimestele võimaluse ise valida aega, millal aidata ning on olemas kindlustunne, et need inimesed vajavad päriselt abi. Meeldib ka see, et saan jooksvalt ise abipalveid jälgida. 

Miks võiks inimesed sinu arvates teisi aidata?

Minu meelest see on win-win olukord - saan ise hea enesetunde, et olen kedagi aidanud ning puudega inimene on õnnelik, et ta sai abi. Oluline on selline võrgustik tekitada, sest seda ei ole väikese rahvaarvuga riigil võimalik ise korraldada. Minu motoks on: ole ise see muutus, mida soovid näha. Tunnen, et vajan inimesi enda ümber, kellega suhelda, samuti tutvuda uute inimestega, kellel on teise valdkonna info olemas. Mu silmad on hakanud hoopis teisi asju nägema: näiteks kaldteede olemasolu, kuidas ratastool autosse mahub, kuidas rongi siseneda (saab ainult ühest vagunist). 

Kas Helpificul võiks olla ka oma motivatsioonisüsteem abistajatele?

Mulle meeldib, kui saan ilma tasuta teisi aidata. Kingitusi tahaks saada üllatusena, et ei oleks kokku lepitud reegel. Võiks kogemuse järgi määrata erinevad abistaja staatused – nt teistest rohkem abistanud vabatahtlik saaks staatuse “kogenud” ning selle järgi saaks abivajaja filtreerida abistajaid. Samuti on olulised ühisüritused, näiteks korraldada tasuta loomaaia külastus abilistele ja puudega inimestele. 

Mis võiks Eestis teistmoodi olla seoses vabatahtliku tegevusega?

Vabatahtlikule tegevusele peaks rohkem rõhku panema, sest Eestis on väike rahvaarv, meil on piirkonnad hajali ning see tekitab probleeme. Pigem peaks panustama kogukondadele. Meedias võiks rohkem neid teemasid kajastada. 

Kuidas saaksid Eesti inimesed teadlikumaks puuetega inimestega seotud teemadest?

Kui oleksin tööandja, siis tahaksin ise võtta puudega inimesi tööle, kuid ei tea, mis on riskid. Oluline on tõsta ettevõtjate teadlikkust. Riik võiks anda tööandjatele soodustusi, kui nad kaasavad ka puudega inimesi. Praegu ei tea, kust leida sobivat tööjõudu - selle jaoks võiks olla eraldi veebikeskkond, kustkaudu leida puudega inimesi, samuti võiks teada, milline nende võimekus on. Töötan IT valdkonnas ning ratastoolis inimene saaks vabalt hakkama, kuid näiteks puuetega inimeste transpordi eest ei saa vastutada ettevõtja, samuti puudega inimene. Vähe on ka infot selle kohta, milline haridus neil on. Helpificu üks võimalus on see, et ka mina vabatahtlikuna võin puudega inimestele tööd pakkuda. Samuti arvan, et puudega inimesed võiks rohkem ühiskonnas sõna võtta.

© Helpific

Rongi sisenemine ja väljumine

Rongi uste avamiseks tuleb vajutada C-ala uste juures asuvat sinist ratastooli kujutisega nuppu. Nii veider, kui see ka pole, on antud nupu vajutamine minu jaoks keerukas ja pean lootma, et keegi on perroonil või rongis sees valmis minu eest nuppu vajutama. Mina eelistaksin, et uksed jaama saabudes avaneksid siiski ise, mis eemaldaks nupule vajutamise vajaduse täielikult. Eestis kasutatavatel rongidel on väga mõnus väljatulev platvorm. Näiteks Soomes selline platvorm puudus ja rongi pidi minema diagonaalis sõites, et sisenimine liigselt ei raputaks. Mõningates riikides, näiteks Saksamaal, on vahe nii lai, et elektriratastoolis liikuja peab kaldteed ise kaas kandma. Samas näiteks Belgias muretseb rongi sisenemise eest jaamas töötav personal, kes seab valmis tõstuki või kaldtee suurematesse rongidesse sisenemiseks.

Kuidas saaksid Eesti inimesed teadlikumaks puuetega inimestega seotud teemadest?

Lugesin raamatut „Minu Soome“, kus mäletamist mööda kellegi Soome professori peres oli psüühilise erivajadusega laps. Tüdruk pidi kooli vahetama ning läks tavakooli. Selle jaoks koostati tema haiguse kohta infoleht, mis anti kõikidele õpilastele lugeda. Lapsed võtavad endast erinevaid inimesi ju palju paremini omaks ning negatiivne reaktsioon on enamasti teadmatusest. Ma arvan, et sellelaadse teavitustööga on oluline alustada juba lasteaiast või algklassidest. Kooliealistele lastele, ja miks ka mitte vanemaealistele, võiks sisse seada lausa spetsiaalse veebilehe, kus nad saaksid juba ise mõne haiguse kohta põhjalikumalt uurida. 

Ma arvan, et kui puudega lapsi käiks rohkem tavakoolis, siis ei koosneks nende tutvus- ja suhtlusringkond valdavalt või ainult erivajadustega inimestest. Nii ei saaks tekkida turvalist mull-kapslit, mis põhjustaks ehk mittemõistmist ja teatud agressiivset hoiakut n-ö tavainimeste suhtes.

© Helpific