Helpific vabatahtlik | Kerstin Anneljas

Olen 28-aastane ja ei ole varem kokku puutunud puuetega inimestega ning vabatahtliku tegevusega. Esimest korda abistasin Helpificu kaudu siis, kui toimus puuetega naiste fotosessioon ning aitasin transpordiga. Teisel korral aitasin Meelikat ratastooliga autosse ja haiglast raudteejaama - see kogemus oli väga tore, Helpificu Facebooki lehel oli kommentaar Meelika kohta, et ta on väga avatud. See aitas barjäärist üle, et kuidas ja miks käituda. Meil oli väga lõbus, kuna juhtus ka väike intsident - jõudsime rongi viimasel minutil ja ma ei saanud enam rongist välja. Nii pidin ka ise kuni järgmise peatuseni kaasa sõitma - õnneks peatus rong ka Ülemistel, kus sain endale takso kutsuda, et tagasi Balti jaama, oma autoni, jõuda. Esimese asjana taksosse istudes rääkisin vaevu naeru kinni pidades taksojuhile, mis oli juhtunud, et mul ei ole raha, sest kaasas oligi mul vaid mobiil ja auto võti. Õnneks ei häirinud see taksojuhti, kuna kohale jõudes sain arve tasuda, pigem oli meil tore sõit, kus saime erinevatel teemadel avatult juttu puhuda.

Kuidas sa said Helpificust teada?

Olen hakanud Puutepunkti saadet vaatama - mu tuttava tuttaval on raske puudega laps ja seetõttu puudutab see teema kaudselt ka mind. Ühiskonnas on puudega inimesed olemas ning olen alati tahtnud aidata. Helpificust kuuldes olin ülimalt vaimustunud ning see tundus väga tore idee. See annab inimestele võimaluse ise valida aega, millal aidata ning on olemas kindlustunne, et need inimesed vajavad päriselt abi. Meeldib ka see, et saan jooksvalt ise abipalveid jälgida. 

Miks võiks inimesed sinu arvates teisi aidata?

Minu meelest see on win-win olukord - saan ise hea enesetunde, et olen kedagi aidanud ning puudega inimene on õnnelik, et ta sai abi. Oluline on selline võrgustik tekitada, sest seda ei ole väikese rahvaarvuga riigil võimalik ise korraldada. Minu motoks on: ole ise see muutus, mida soovid näha. Tunnen, et vajan inimesi enda ümber, kellega suhelda, samuti tutvuda uute inimestega, kellel on teise valdkonna info olemas. Mu silmad on hakanud hoopis teisi asju nägema: näiteks kaldteede olemasolu, kuidas ratastool autosse mahub, kuidas rongi siseneda (saab ainult ühest vagunist). 

Kas Helpificul võiks olla ka oma motivatsioonisüsteem abistajatele?

Mulle meeldib, kui saan ilma tasuta teisi aidata. Kingitusi tahaks saada üllatusena, et ei oleks kokku lepitud reegel. Võiks kogemuse järgi määrata erinevad abistaja staatused – nt teistest rohkem abistanud vabatahtlik saaks staatuse “kogenud” ning selle järgi saaks abivajaja filtreerida abistajaid. Samuti on olulised ühisüritused, näiteks korraldada tasuta loomaaia külastus abilistele ja puudega inimestele. 

Mis võiks Eestis teistmoodi olla seoses vabatahtliku tegevusega?

Vabatahtlikule tegevusele peaks rohkem rõhku panema, sest Eestis on väike rahvaarv, meil on piirkonnad hajali ning see tekitab probleeme. Pigem peaks panustama kogukondadele. Meedias võiks rohkem neid teemasid kajastada. 

Kuidas saaksid Eesti inimesed teadlikumaks puuetega inimestega seotud teemadest?

Kui oleksin tööandja, siis tahaksin ise võtta puudega inimesi tööle, kuid ei tea, mis on riskid. Oluline on tõsta ettevõtjate teadlikkust. Riik võiks anda tööandjatele soodustusi, kui nad kaasavad ka puudega inimesi. Praegu ei tea, kust leida sobivat tööjõudu - selle jaoks võiks olla eraldi veebikeskkond, kustkaudu leida puudega inimesi, samuti võiks teada, milline nende võimekus on. Töötan IT valdkonnas ning ratastoolis inimene saaks vabalt hakkama, kuid näiteks puuetega inimeste transpordi eest ei saa vastutada ettevõtja, samuti puudega inimene. Vähe on ka infot selle kohta, milline haridus neil on. Helpificu üks võimalus on see, et ka mina vabatahtlikuna võin puudega inimestele tööd pakkuda. Samuti arvan, et puudega inimesed võiks rohkem ühiskonnas sõna võtta.

© Helpific