Helpific vabatahtlik | Triin Suiste
07:00:00
Vabatahtlik tegevus aitab Triinul terviklikumaks muutuda
Räägi lähemalt, miks sa oled vabatahtlik?
Minu ema on meid õe ja vendadega kasvatanud väikesest peale töökateks ja kohusetundlikeks inimesteks. Vabatahtlikuks olemine - ilmselt on see midagi, mis teeb mind terviklikuks ja on viinud kokku inimestega, kes annavad minu elule nii palju juurde. See on rõõm ja sisemine soov, loomulik käik, mis ei vaja põhjendamist, et miks sa kedagi aitad või midagi teha aitad. Kui see on sinu kutsumus ja soov, siis sa tunned selle ära. Mind ta leidis üles ja olen õnnelik selle üle.
 |
| Triin aitamas Jüri |
Millised on sinu kogemused vabatahtlikuna?
Gümnaasiumi lõpetamine oli just paar päeva selja taga, kui ema pöördus minu ja venna poole uudisega, et meil on „vabatahtlik sunniviisiline“ laagrisse minek. Varasema kokkupuute puudumisel ei osanud me midagi oodata, mis nüüd juhtuma hakkab. Kui saime mõningad tööülesanded kätte, läks kergemaks. Praegu ei teagi, mis elu elada võiks, kui see kogemus puuduks.
Peamiselt olen tegutsenud Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidus (ELIL) alates 2009. aastast ja ka Eesti Puuetega Inimeste Kojas (EPIK). On tulnud ette laagrite korraldamisi nii lastele kui noortele ja täiskasvanutele, lisaks ka erinevaid üritusi nagu jõulupeod, kevadpeod, tänuüritused, spordipäevad, koosolekud, sünnipäevad. Kogemusi on ürituste korraldamise kaasaaitamisel, inimeste abistamisel, isiklikuks abistajaks olemisel. Kõik, mis tuleb, seda tuleb teha. Ainult sedasi arened edasi ja korjates erinevaid kogemusi, saadki tugevaks ja targaks. Igaks elujuhtumiks on lahendus taskust võtta ja lisaks muidugi leiab nii ülilahedaid inimesi enda ellu!
Isikilik abistaja olen olnud oma heale sõbrale Karlile ja ka Jürile, keda aitasin lihtsates toimingutes nagu magama aitamine, riietamine. Teen kõike, mida vaja, aga nende puhul aitan kui sõpra, mitte kui abivajajat. Samuti olen olnud tugiisik vaimupuudega noormehele, kellega tegime koos süüa, mängisime lauamänge, lugesime, koristasime. Tugiisikuna ka veel pimedale neiule, keda viisin-tõin ülikooli ja koju, käisime mõned korrad ka niisama väljas. Lühiajaliselt olin ka kasvataja Liisu tugikeskuses vaimupuudega noortele. Kõik korrad on olnud väärt tegutsemist ja õppida neist on palju.
Milline oli su esmamulje vabatahtlikuna?
Esmamulje oli hirmus – just seetõttu, et olime uues keskkonnas ja pidime oma kastist välja astuma. Inimesed olid nii toredad ja lahked, nad võtsid meid soojalt vastu ja poputasid meid rohkem, kui meie neid. Vabatahtliku töö puhul on tegemist kõige lihtsama abistamisega, nagu sa teed seda oma kodus või seltskonnas. Tee seda iseenda jaoks ja naudid seda sama palju, kui teised!
Mille üle oled kõige rohkem imestanud? Mis on olnud kõige positiivsem kogemus?
Kõige rohkem olen imestanud vabatahtlikkuse lihtsuse ja võlu üle. Teed seda iseenda jaoks ja samas teed sa seda teiste jaoks. Kui Sa naudid seda, naudivad ka teised seda. Sa võidad suure kogemustepagasi, suure sõpruskonna ja päikselisema vaate elule. Kindlasti õpid tunnetama piire ja iseenda võimeid. Tuleb õppida ütlema „ei“ ja enesekehtestamine saab väga kiiresti selgeks. Pea meeles, et vabatahtlik töö peab tulema siirast soovist ja südamest. Keegi ei saa sind käskida ja raha mängu tuua ei tohi, sest muidu kaob kogu võlu ära.
Kõige positiivsema kogemuse sain esimeste aastate jooksul, kui tutvusin oma parimate sõprade Jüri ja Karliga. See oli esimene noortelaager ja see rokkis täiega. Ma olin hämmingus neist kahest staarist, kes terrassi peal oma elektriratastoolidega driftisid. See kord võitsin ma enda ellu kõige vingemad tegelased!
Mida oled kõige rohkem õppinud? Mida võiks teistele soovitada?
Ma arvan, et sellest peaks rääkima nii nagu ta on – lõbus, tore ja selle juures ei tohi ära unustada, et see on ikkagi töö, kus sul on kohustused, mida tuleb täita. Õppinud olen isereageerimist, -tegutsemist, -märkamist ja vabalt suhtlemist. Tööd ei tohi karta, on ta siis vabatahtlik või tasustatud.
Teiste aitamine peab tulema südamest ja siirast soovist. Kui seda ei ole, siis pole vaja. Kohusetundest ja kaastundest aitamine toob ainult kehva tunde iseendale kui ka abistajale. Kellel aga on soov ja tahe kasvõi proovida, soovitan, sest see annab nii palju juurde. Lähenege ainult nii, nagu ise soovite, et teile lähenetaks ja kes teab, te võite võita väga hea jutukaaslase, kogemuse ja hea tunde! Võtke endale aega ja astuge oma kastist välja ja te hakkate ägedat elu elama. Heategu ei jää kunagi märkamata ja kuigi meie ühiskonnas tundub, et heategu tuleb tagasi hoopis karistusena, siis tegelikult see ei ole nii. Kõik heateod tulevad tagasi, ühel või teisel moel. Ärge kartke, võtke julgus kokku ja nautige seda!
 |
| Triin proovimas ratastooliga liikumist trepil |
Mida teiste aitamine su ellu on toonud? Kuidas su sõbrad ja pere sellesse suhtuvad?
Suurepärased sõbrad ja mitte ainult need inimesed, kellega kokku puutunud, vaid ka nende pereliikmed ja sugulased - inimesed, keda sina ise ei teagi, aga nemad sind teavad. Näiteks minu ja Jüri Lehtmetsa hea sõber Karl Neilinn, keda kahjuks enam meie hulgas ei ole. Tema pere, õde ja vennad on väga olulised inimesed minu elus, kellega saame väga tihti kokku ja naudime koos olemist. Samuti ka Jüri Lehtmets ja tema pere - suurepärased inimesed! Minu jaoks on see ka täiesti loomulik, et kui ma näen olukorda, kus ma saan aidata, siis seal ma ka aitan.
Pere on juba kaasatud terves koosseisus vabatahtlikku töösse aastaid. See on loomulik osa meie peres. Tihtipeale saabki meie pere täies koosseisus kokku ainult vabatahtlike üritustel. Kui üks pereliige ei saa osaleda, siis teised on kindlasti kohal, lisaks on osalenud ka ema vennad ja nende lapsed. Minu sõpruskonnas pole vast mitte ühtegi inimest, keda ma poleks kaasanud või kutsunud üritustele. Iseasi, kuidas on kellegi võimalused aja suhtes. Leidub ka neid, kes pelgavad ja kellel on eelarvamusi vabatahtliku töö suhtes. Omalt poolt olen andnud paljudele võimaluse osaleda ja kes seda on soovinud, on tulnud ja võitnud. On ka kahjuks tulnud selliseid üleolevaid arvamusi meie osalemisest vabatahtlikuna, et see on üks vale ja jama. Millest sellised arvamused, seda ei oska öelda.
Mis võiks Eestis teistmoodi olla seoses vabatahtliku tegevusega?
See võiks olla rohkem väärtustatud ja sellel teemal võiks ka rohkem rääkida ning miks mitte maha pidada avalikke debatte tuntud nägude poolt. Muusikud, poliitikud võtaksid aja maha ja pühendaksid nädalas näiteks päeva vabatahtlikule tööle. Seda võiks kajastada koheselt ka meedias ning see võiks olla täiesti loomulik osa meie kõigi igapäevaelus! Inimesed tunneksid paljudest asjadest palju rohkem rõõmu!
Millist rolli näed Helpificul, et viia kokku vabatahtlikud abistajad erivajadustega abivajajatega?
Sellist organisatsiooni olen kaua oodanud - suurepärane ja lihtne viis viia omavahel kokku abivajajad ja inimesed, kes soovivad aidata. Tihtipeale jääb paljudel see väike samm astumata, sest nad ei oska vastavat ja asjakohast informatsiooni otsida, et kus ennast rakendada saaks. See on ülivinge, mida Helpific oma igapäevategevusega teeb ja kui palju lihtsamaks see teeb inimeste elud, lausa hädavajalik.
© Helpific
0 comments