Kasutajakogemus | Katrin Puusepp
09:25:00
Katrinile tähendab Helpificu olemasolu kindlustunnet
Ma olen 41-aastane ning olnud puudega alates 1994. aastast, mil oli esimene ajuverejooks, mida ei osatud siis diagnoosida. Enne seda ei teadnud ma kaasasündinud veresoonte väärarengust oma peas midagi. Olin olnud suhteliselt terve inimene ning see kõik tuli väga ootamatult. 2000. aastal oli mul teine ajuverejooks, mind opereeriti, ja sellest ajast olen ka ametlikult liitpuudega - nägemis- ja liikumispuudega, diagnoosiks spastiline tetrapleegia. Elan vanemate juures ning sõltun suures osas kõrvalisest abist. 2005. aastal lõpetasin eksternina Tartu Ülikoolis saksa filoloogia eriala ning aastatel 2009-2013 olin eesti kirjanduse doktorantuuris. Töötan vabatahtlikuna veebipõhises portaalis Õnnepank ning hetkel on mul saksa keele eraõpilane, kes käib mul kodus. Eelmise aasta lõpust olen ka MTÜ Händikäpp liige.
 |
| Katrin Puusepp |
Kui käin taastusravis, tuleb mul alustuseks leida inimene, kes mind trepist alla taksosse pakib ja hiljem sealt ka välja aitab. Vahel käin väljas ka niisama – näiteks mõnel huvipakkuval üritusel, konverentsil või ülikoolis ettekannet kuulamas. Igale sellisele ettevõtmisele eelneb alati hoolikas taustauuring – hoone ligipääsetavus, aga ka teised teekonna etapid tuleb võimalikult detailselt läbi mõelda.
Sul on ka hea kogemus Helpificuga?
Nägin Facebookis infot Helpificu kohta, uurisin järgi ning mõtlesin, et mul ei ole midagi kaotada. Kirjutasin ja küsisin, et kas leidub inimest, kes on nõus mind aitama taastusravis käimisel. Nii saingi kokku Piretiga, kes abistas mind kahel korral ning lisaks aitas mul osaleda Eesti Hooldajate Liidu eelkonverentsil. Pireti juures meeldib mulle, et ta jätab minu iseseisvuse alles ning võimaldab mul asju teha omas tempos. Temaga tunnen, et selja taga on tugi olemas.
Mulle meeldib Helpific just sellepärast, et see on suunatud erivajadusega inimestele. Olen ka mujalt abilist otsinud – leidsin küll abistaja, kuid siis pidin alustama juttu, et ma ei kõnni, ei näe. Haletseda pole vaja – meil kõigil on ju oma rist kanda ja mulle ei meeldi, kui inimesed ütlevad, et kuidas sa, vaeseke, küll hakkama saad.
Väga oluline on see, et abistaja leidmine oleks turvaline. Kui Helpific teeb selle töö ära, siis oleks see väga hea. Helpificu kasutamine võiks olla sama lihtne, nagu takso tellimine – ütled, et mul oleks vaja sellel päeval minna sinna punkti või saaks näiteks teha plaani nädala lõikes. Helpificu olemasolu tähendab minu jaoks kindlustunnet - tean, et ma väga lihtsalt ei „kuku“, ja et mul on, kuhu pöörduda ning võimalik abi on olemas. See on tähtis teadmine.
Sul on ka hea kogemus Helpificuga?
Nägin Facebookis infot Helpificu kohta, uurisin järgi ning mõtlesin, et mul ei ole midagi kaotada. Kirjutasin ja küsisin, et kas leidub inimest, kes on nõus mind aitama taastusravis käimisel. Nii saingi kokku Piretiga, kes abistas mind kahel korral ning lisaks aitas mul osaleda Eesti Hooldajate Liidu eelkonverentsil. Pireti juures meeldib mulle, et ta jätab minu iseseisvuse alles ning võimaldab mul asju teha omas tempos. Temaga tunnen, et selja taga on tugi olemas.
Mulle meeldib Helpific just sellepärast, et see on suunatud erivajadusega inimestele. Olen ka mujalt abilist otsinud – leidsin küll abistaja, kuid siis pidin alustama juttu, et ma ei kõnni, ei näe. Haletseda pole vaja – meil kõigil on ju oma rist kanda ja mulle ei meeldi, kui inimesed ütlevad, et kuidas sa, vaeseke, küll hakkama saad.
Väga oluline on see, et abistaja leidmine oleks turvaline. Kui Helpific teeb selle töö ära, siis oleks see väga hea. Helpificu kasutamine võiks olla sama lihtne, nagu takso tellimine – ütled, et mul oleks vaja sellel päeval minna sinna punkti või saaks näiteks teha plaani nädala lõikes. Helpificu olemasolu tähendab minu jaoks kindlustunnet - tean, et ma väga lihtsalt ei „kuku“, ja et mul on, kuhu pöörduda ning võimalik abi on olemas. See on tähtis teadmine.
Kuidas saaksid Eesti inimesed teadlikumaks puuetega inimestega seotud teemadest?
Lugesin raamatut „Minu Soome“, kus mäletamist mööda kellegi Soome professori peres oli psüühilise erivajadusega laps. Tüdruk pidi kooli vahetama ning läks tavakooli. Selle jaoks koostati tema haiguse kohta infoleht, mis anti kõikidele õpilastele lugeda. Lapsed võtavad endast erinevaid inimesi ju palju paremini omaks ning negatiivne reaktsioon on enamasti teadmatusest. Ma arvan, et sellelaadse teavitustööga on oluline alustada juba lasteaiast või algklassidest. Kooliealistele lastele, ja miks ka mitte vanemaealistele, võiks sisse seada lausa spetsiaalse veebilehe, kus nad saaksid juba ise mõne haiguse kohta põhjalikumalt uurida.
Ma arvan, et kui puudega lapsi käiks rohkem tavakoolis, siis ei koosneks nende tutvus- ja suhtlusringkond valdavalt või ainult erivajadustega inimestest. Nii ei saaks tekkida turvalist mull-kapslit, mis põhjustaks ehk mittemõistmist ja teatud agressiivset hoiakut n-ö tavainimeste suhtes.
© Helpific
© Helpific
