Andeka noore neiu eneseotsingud
22:40:00
“Te ei näe meid, aga me oleme olemas”
Paljud vaimse tervise häirega noored elavad küll meie kõrval, kuid siiski varjus. Helpificule andis intervjuu noor naine, kes on juba lapsepõlvest peale tajunud, et on teistest erinev. Ometi on ka temal vajadus eneseteostuse, tunnustuse ja aktsepteerimise järele ning soov olla kaasinimestele kasulik, lisades ilu ja rõõmu halli argipäeva.
Anneli ütleb kohe intervjuu alguses, et ehkki esmalt võõraste suhtes umbusklik, arvab ta enese olevat üsna sotsiaalse ning tunnistab, et talle meeldib inimestega rääkida. Hiljem selgub küll, et peamiselt toimub suhtlus siiski vaid virtuaalmaailmas. Esmamulje on, et tegemist on pisut pelgliku, ent sõbraliku noore neiuga, kes on valmis avama oma probleemide tagamaid ning paljastama oma nukrat erilisust. Väga privaatse inimesena ei soovi ta oma õige nimega siiski üles astuda, seetõttu leiame pärast pikemat vaagimist, et teda võiks kutsuda Anneliks.
Alustame juttu lapsepõlvest - ajast, millega meid peaks siduma ilusaimad mälestused. Annelile meenub pika mõtlemise peale vaid mõni üksik meeldiv hetk. Kodus olid peresuhted halvad ning ega kooliski paremini läinud. „Kõik need 9 aastat oli kool koht, kuhu ma minna ei tahtnud“, iseloomustab Anneli oma kooliaega. Hüperaktiivse lapsena ei jätkunud tal püsivust ega tahtmist tegeleda reaalainetega, mistõttu oli mahajäämus neis ainetes kiire tekkima ning vastumeelsus kooli vastu aina süvenes. Lisandus veel pea igapäevase nähtusena koolikiusamine. „Olin tihti üksi ja joonistasin kuskil koolis pingi peal paberile“, kirjeldab Anneli. Pisut paremini läks pehmemates õppeainetes - Annelile meeldis kunstitund, bioloogia, inimeseõpetus, arvutiõpetus. Arvutist ongi saanud tema kodu ja kindlus - „Oma arvuti taga tean täpselt, mida teen“, on neiu enesekindel. Koolikiusamisest hullemaks peab Anneli siiski vanemate mõistmatust ning vaimset ja füüsilist vägivalda. „Neil ei jätkunud minuga kannatust,“ tunnistab neiu nukralt. Kurtes oma muret kooli psühholoogile, sai ta probleemi nö majast väljakandmise eest kodus riielda.
Vaimse tervise häire ei piira loovust
Kahtlemata on tegemist andeka neiuga, kes käib eneseleidmise rasket rada. Tal on tegevus, mida armastab ning unistus, millele pühenduda. Iseõppijana on ta omandanud baasteadmised animeerimisest ning vabakutselisena joonistab tellimustööna pilte. Enamuse ajast on ta siiski olnud töötu ja saanud töövõimetuspensioni. Anneli ei pelga endast rääkides kasutada väljendit „vaimse tervise häire“. Ka oma sõpradele annab ta kohe oma terviseprobleemist teada, et ei oleks mingeid arusaamatusi. Aastate jooksul on Anneli kimpus olnud ärevushäirete, paanikahoogude ja surmahirmuga ning aeg-ajalt kummitavad vanad lapsepõlvetraumad. Võõrad pole ka enesevigastamine ning suitsiidsed mõtted. Ta kardab võõraste inimeste seltskonda ega talu nendega füüsilist kokkupuudet. See on ka põhjuseks, miks Anneli pole leidnud endale sobivat tööd väljaspool kodu. „Mulle ei sobi tööd, kus peab inimestega koos töötama - muutun väga närviliseks. Tujud võivad muutuda sekundipealt. Kui mind ei mõisteta ega saada aru, mida ma räägin, siis jääb mulle mulje, et minu arvamus ei loe kellelegi.“
Ühel raskemal hetkel on Anneli sattunud ka haiglasse, kus tal diagnoositi depressioon. Selle vastu määratud tabletiraviga ta hiljem jätkata ei soovinud: „Ma ei taha end rohtudega mürgitada. Lisaks tekitasid rohud mul erinevaid ebameeldivaid kõrvalnähte. Rohkem ma tablette pole võtnud ja soovin ise leida oma probleemidele lahendusi“.
Oma muresid ja rõõme saab Anneli jagada virtuaalse maailma sõpradega, kellega kohtub ka silmast silma iga-aastastel kokkutulekutel. „Olen leidnud endale ideaalse fandomi (kogukond, mis koondab kindla subkultuuri sõpru), kus minu kunsti hinnatakse. Furry fandom on grupp inimesi, kellele meeldivad antropomorfsed loomad, ehk siis tegelased, kes räägivad ja kõnnivad kahel jalal. Saan elule keskenduda positiivsete inimeste ringis ja tunda ennast seal sõprade hulgas just sellena, kes ma olen “, sõnab Anneli. Ühel hetkel avastas ta enda jaoks käsitöö ning selle erinevad võimalused ning tema jaoks tundus lausa uskumatu, mida kõike on võimalik teha. “See annab nii palju inspiratsiooni, kui näed skulptuure, loomakostüüme, mänguasju, pilte ja muid asju, mis on kõik inimeste enda kätetöö. See kirg, mis nad sinna töösse pannud on veenab, et kuulun nende hulka 100%“.
 |
| Anneli joonistas endast multikategelase |
Oluline on pidev isiklik areng ja riigipoolne tugi
Tundliku ja empaatilise inimesena tunnetab Anneli hästi teiste inimeste valu. Ta sooviks kõiki aidata ja rõõmsamaks muuta. „Joonistan teistele, et neid rõõmsaks teha. See tunne, kui keegi mu joonistuste üle rõõmu tunneb, on nii hea. Teha midagi südamest ja näha seda rõõmu, kui kellegi elu muutus paremaks tänu minu piltidele. Ma tahan teha seda, mida armastan. Kurb on vaadata stressis inimesi, kes ei armasta oma tööd ja teevad seda vaid raha pärast“.
Ehkki Annelile ei meeldi rahast mõelda, ja senini on ta hakkama saanud, on ta ometi hirmul oma toimetuleku pärast - töövõimetuspension on väike ja sellegi vajadust peab käima ikka uuesti ja uuesti tõestamas. Kui ta muidu tugiisiku olemasolu eriti vajalikuks ei pea, siis pensioniametiga asjaajamises oleks just suhtlemise osas abi vajalik.
Anneli püüab end vaimselt arendada ning ta on alati tundnud, et mõtleb teisiti, kui enamik inimesi. „Märkan detaile ja leian vastuseid veidi erineval moel, võrreldes suurema osa inimestega. Tunnen, et olen vaimselt avanemas. Mõistes midagi uut ennast avastades, hakkad mõistma ka kogu maailma enda ümber.” Anneli võrdleb seda arvuti operatsioonisüsteemi uuendusega - kui uuendada süsteemi, siis saavad uue infoga värskendatud ka kõik kaustad. Ta leiab, et on väga põnev laiendada oma teadmisi, mõista maailma paremini ja näha seda uues valguses ning hinnata sellest lähtuvalt ümber ka omi seniseid seisukohti. Kõige olulisemaks peab Anneli üksteise austamist ja armastusetunde suurendamist.
Riigilt ootab ta eelkõige mõistmist ning seda, et vaimse tervise häirega inimesi enam kuulda võetaks. Vaimne ja füüsiline vägivald ning selle varjamine kodudes tuleb hukka mõista. Samuti loodab Anneli, et temasugustele oleks rohkem töökohti. „Ma ei tea, mis saab minust homme, ma ei mõtle ette. Loodan, et tulevikus olen vaba negatiivsete inimeste mõjust ning olen ennast leidnud. Soovin, et saan illustreerida lasteraamatuid, teha multifilme, joonistada pilte ning minu kõige suurem unistus on luua videomäng.”
Lõpetuseks tõdeb neiu, et maailmas on nii palju valu ja valet, mis ootab parandamist ning kuhu tema oma väikeste tegemistega sooviks lohutust tuua. Üks reaalne tegu, millest Anneli vargsi unistab, on teatrilava jaoks loomakostüümide valmistamine, “tore oleks, kui laval oleks rohkem lahedate kostüümidega loomi.”
“Ja omale ma sooviks kassi - ma tean, et ta mõjuks mulle hästi.”
Tekst: Ene Kaju
Toimetas: Katrin Suik
© Helpific
