Vaegnägijatele

Positiivse Suhtumise Arendamine

22:50:00

Kas kaotatud aastad või väärtuslik elu õppetund?

Kui elu veeretab meie teele raskeid katsumusi, siis nendega toimetulemisel on oluline see, kuidas me oskame neisse suhtuda. Just oskus on siin tähtis, sest olukorda filosoofilisemalt mõtestamata kipume esmalt ennast seadma ohvri rolli, mis raskustega toimetulekut paraku kuidagi ei edenda.

Kohtume Madisega Kadrioru Vaimse Tervise Keskuses ning juba esimene pilk noormehele veenab mind, et minu vastas istuv sportliku kehaehituse ja sõbraliku ning kindla silmavaatega noor inimene ei esinda mitte ohvri rolli kandjat, vaid kedagi, kes on enda jaoks asjad üsna selgeks mõelnud, aga sama kindlalt võib oletada, et  ligi 10 aastat käidud tee pole talle lihtne olnud.

Madis

 18-aastaselt diagnoosisid arstid Madisel skisofreenia, hiljem ka bipolaarse isiksusehäire, aga alguse sai kõik sügavast depressioonist noorukieas, mis oli nii tugev, et kippus võtma eluisu. Hakkamasaamine elu keerulisemal perioodil, ehk teismeeas, sõltub suuresti sellest, kui  hästi on meid selleks ette valmistatud, kui tugevad me vaimselt oleme.

Praeguseks 28-aastane noormees on pärit väikesest maakohast. Ehkki ilma isata kasvanud, peab ta ise oma lapsepõlve õnnelikuks – naispere poolt hoitud ja armastatud poiss oli terve, tugev ning koolis tubli õpilane. Kõik muutus teismeeas: „See oli kooliterror – iga minu suunas tehtud negatiivne kommentaar tekitas stressi. Olin küll spordipoiss ning füüsiliselt tugev, aga loomult introvert ning kiusamisele tundlik, samuti puudus mul oskus enda eest seista.“ Madis ise arvab, et kiusamine võis olla põhjustatud tema pisut erilisest staatusest koolis - nimelt nii koolidirektor kui mõned õpetajad olid pärit tema perest.

Kooli vahetas noormees pärast seda, kui depressioon ta esmakordselt haiglasse viis. Väikeses kohas kõik ju tunnevad üksteist ning arutlusobjektina ta ei soovinud vanasse kooli naasta - gümnaasiumihariduse sai ta Tallinna Vanalinna õhtukoolist.

Elu raske diagnoosiga

Skisofreenia tähendab elu täiesti teises, teistele inimestele mõistetamatus  reaalsuses ning kõik see, mida sa kuuled, näed ja koged, tundub nii tõeline, et sa ei tule selle pealegi, et kõik toimuv on ainult reaalsus sinu ja mitte teiste jaoks. Kuidas suutagi mõista, et need sundmõtted, kummalised kujutluspildid, hirmutavad aistingud on vaid sinu enda aju „kurikaval sepitsus” ega oma suuremat tegemist ümbritseva keskkonnaga. Pildi pani Madis kokku tasapisi, kildhaaval, aga algus oli keeruline.

Esimest korda psühhiaatri juurde minna oli noormehele juba psühholoogiliselt raske katsumus ning võttis mitu aastat, enne kui ta end mugavamalt tundis. Praegu on tal oma kindel arst, ent Madis arvab, et internetis võiks olla mingi sait, kust mures noorukid võiksid leida mingit üldist informatsiooni vaimsete häirete ja nendega  seotud sümtomite kohta ning ehk isegi arstide või kogemusnõustajate kontakte, kellelt saaks esmast nõu küsida.

„Enne oma haigust ei teadnud ma midagi skisofreeniast ega bipolaarsest isiksusehäirest. Olin näinud ainult filme, kus skisofreeniat näidatakse väga halvas valguses, hirmutavas mõttes võimendatult. Aga lugenud polnud ma nendest midagi. Sümptomite ilmnedes ei osanud ma aimata, millega tegu - ma olin noor ega osanud olukorraga toime tulla. Viimase 4-5 aastaga olen seda haigust rohkem tundma õppinud. Olen lugenud raamatuid, saanud teadmisi arstidelt, õppinud oma kogemusest, osalenud koolitustel“.

Psühhoosidega võitlemisel on Madis pidanud aastate jooksul palju kordi haiglatee ette võtma. Üks ravikord kestab umbes 2 nädalat. „Algusaastatel tuli haiglas olla 5-6 nädalat korraga. Praegu on mul piisavalt kogemusi ning ma oskan oma olemist nii korraldada, et tekivad ainult unehäired - oskan ennetada ja lähen ise õigel ajal haiglasse. Varem ma ei osanud õigel ajal reageerida ning pöördusin haiglasse alles siis, kui olukord oli juba päris hull. Siis tuli ka pikemalt haiglas olla“.

Madis on tänulik oma perele ja sõpradele, kes on talle alati toeks olnud.  Just perekonnaliikmed aitasid tal mõista, et omal jõul ta ei suuda toime tulla ning et on vaja pöörduda arsti poole. Niisamuti julgustasid nad noormeest otsima tuge sporditegemisest  ning jõusaalitrennid on osaks tema päevadest ka praegu, töötades Iru noortemajas treenerina.

Kas haige või hoopis eriline inimene?

„Esimestel aastatel pärast diagnoosi saamist tundsin end väga haigena ja võtsin ka haige rolli. Aga hiljem võtsin end kui erilist inimest. Olen küll haige, aga teen samu asju kui iga teinegi - õpin, käin tööl ja trennis. Mul on sõbrad, tüdruk, perekond“. Praegu ütleb Madis, et haigus on osa temast ja ta on sellega rahul, seda enam, et ta saab ju kõike teha nagu ta sõbradki. „Ma suudan kõike, mida nemadki. Vahe on ainult selles, et ma pean oma tervist rohkem jälgima. On ka raskemaid haigusi. Olen isegi mõelnud, et tänu haigusele olen ma enda suhtes hoolitsevam kui teised minuealised – lähen õigel ajal magama, teen sporti, toitun tervislikult - püüan igati ennast arendada. Haigus paneb mõtlema. Tänapäeva noored käivad palju väljas, tarvitavad alkoholi ja pruugivad uimasteid. Mina tean, et kui ma enda eest hoolitsen, on mu tervis ok“.

Ennetustöö ja rehabilitatsioon

Madis on nõus, et vaimse tervise küsimustes tuleks hakata noori juba algklassides harima. Depressioon tabab noori üha varasemas eas ning on väga oluline, et laps oskaks enda juures ära tunda sümptomeid, mille puhul peaks hakkama abi otsima.

Eriti oluliseks peab noormees kogemusnõustamise praktikat – kogemus on kõige parem õpetaja, ka teise inimese kogemus. „Algusaastatel ma oleks vajanud rohkem abi - on palju kergem olukorraga leppida, kui tead, et ka teised on sama läbi elanud. Kogemusnõustaja ei rõhuta  haigust, temaga saab kergemini kontakti, ta on selle ise läbi elanud ja mõistab abivajajat paremini. Ta aitab mõista ennast ja oma probleeme“.

Kogemusnõustamine pole toetussüsteemina Eestis veel kuigi levinud meetod, aga Madis on omal nahal  kogetu läbi selle tõhususes ja vajalikkuses veendunud ning on otsustanud ka ise edaspidi hädasolijaile abiks olla. Ta on läbinud kogemusnõustaja koolituse teooria osa ning peale praktikat on ta valmis kogetut jagama. Loodan, et Madis realiseerib ka oma unistuse omandada psühholoogi elukutse, kus ta saaks oma kogemust edukalt rakendada teiste abistamiseks.

Madisel on paaril viimasel aastal olnud ka tugiisik, kes aitab elu mõtestada ja eesmärke paika panna ning üldiselt igapäevaeluga toime tulla. Kuna haiglad tugiisiku teenust ei paku, siis on Madise enda tugiisik teda ka  haiglasoleku ajal külastanud ning noormees peab seda väga oluliseks toeks. „Eriti haiguse algfaasis on tugiisiku olemasolu väga vajalik, kuid ta on ka hiljem suureks abiks“.

Noormehe arvates on vaja ühiskonnas teha selgitustööd, rääkida vaimsete häiretega inimeste probleemidest ning eriti seda, mis puudutab nende tööhõivet. Tööandjad suhtuvad neisse tihtipeale eelarvamusega ning kartlikult ja seda just ühiskonna stigmatiseeritud suhtumise tõttu. „Arvan, et tööandjatel puudub lihtsalt selliste inimestega töötamise kogemus, nad pole ka piisavalt teadlikud võimalustest, mida saaksid vaimsete häiretega inimeste palkamisel kasutada. Usun, et alati pole probleemiks teha pisut paindlikumaid töögraafikuid, mitte rakendada öötööd jms“.

Elu väärtuslik õppetund

Võib küll täie kindlusega öelda, et Madis on oma elu ühe õppetunni omandanud. Pole mõtet vihastada ega sõdida sellega, mida esmapilgul muuta ei saa – parem võtta see omaks ja õppida sellest ning tulemusena ei räägi me mitte haigusele kaotatud aastatest, vaid väärtuslikust kogemusest, mis on tugevdanud nii hinge kui vaimu.

„Ei tohi alla anda, kasvades muutud tugevaks. Ja sa ei tea kunagi, milleks mingi asi hea võib olla,“ sõnab Madis lõpetuseks.


Tekst: Ene Kaju, Helpific vabatahtlik ajakirjanik

© Helpific

bipolaarne depressioon Helpific integratsioon kogukond positiivse suhtumise arendamine skisofreenia stigma tööhõivevõime edendamine vabatahtlik vabatahtlik töö vaimse tervise häire

Helpific ühendab vabatahtlikud abistajad erivajadustega abivajajatega.

Vaata lisaks järgmised artiklid

0 comments