Millised on erivajadustega noorte võimalused osalemaks tööturul ning kuidas valitsevad stigmad mõjutavad tööhõivevõime edendamist
Vabatahtlikke abistajaid ja erivajadustega abivajajaid ühendav Helpific jõudis oma tuuriga Tartusse 16. oktoobril, et arutleda erinevate sektorite esindajatega Sügispäevade raames Ideelaboris ideid, millised on erivajadustega inimeste võimalused osalemaks tööturul, millisel viisil valitsevad stigmad mõjutavad tööhõivevõime edendamist, miks populariseerida vabatahtlikku tegevust ja kuidas kaasaegse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abiga soodustada sotsiaalse ettevõtluse edendamist ja kaasata kogukondi soovitud muudatuste elluviimiseks. Kaasa rääkisid ka Eesti sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna ja Eesti Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise ekspert Kelly Grossthal.
 |
| Hr Margus Tsahkna: "Aga stampide ja eelarvamuste muutmiseks ma ei usu, et ainult piisab telekampaaniate ja reklaamide tegemisest, siin on lihtsalt vaja praktilise eluga näidata, mis reaalsus on." |
Simone Epro (Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskuse sotsiaaltöötaja): Meie vestlusringi teemaks on: "Millised on erivajadustega noorte võimalused osalemaks tööturul ning kuidas valitsevad stigmad mõjutavad tööhõivevõime edendamist?". Kõigepealt annan sõna meie sotsiaalkaitseminister Margus Tsahknale.
Margus Tsahkna (Eesti Vabariigi sotsiaalkaitseminister): Tere! Teema on lai. Kui me räägime tööturust ja erivajadustega inimestest, siis on tulemas töövõimereform, mille eesmärk on anda võimalus ja kaasata erivajadustega inimesi rohkem tööturule. On olnud palju küsimusi, mille lahendamisega oleme nüüd tegelenud, kuid olen väga kriitiline töövõimereformi suhtes. Paberil võivad olla skeemid ilusad, aga me ju näeme, mis on päriselt toimumas – selle reformi mõte on muuta seda suhtumist. Hetkel on nii, et erivajadusega inimene hakkab saama töövõimetuspensioni, kuid filosoofia on selles, et määrates töövõimetust, kompenseeritakse see rahaliselt ja raha on väga väike ning abi vähe. Lisaks, kui inimene jääb passiivseks ning proovib toime tulla toetudes oma lähedastele ja sotsiaalsüsteemi peale, siis ta nii jääbki. Neid inimesi on juba üle saja tuhande. Samal ajal ühiskonnas järjest kaasatakse inimesi ja üks eesmärke on erivajadustega inimesi kaasata ka tööturule. Mina ei ole sinisilmne ja naiivne - meil ei ole võimalik kõiki neid inimesi tööturule saada. Kui rohkem inimesi on varsti tööturul, siis see on see väga hea tulemus. Reformi eesmärk võiks olla, et me vaatame üle kogu selle suhtumise ja sotsiaalkaitse poole ning suudaksime minna väga individuaalseks. Hinnata, mis võimed ja võimalused on sellel inimesel, et üldse ühiskonnas aktiivselt olla ja toimetada, ning mis konkreetset tuge ja abi ta vajab.
See on suur teema, mis jaguneb laias laastus kaheks – erivajadused, mida on võimalik kompenseerida abiahendi ja teenusega, ning teised, mis puudutavad vaimse tervise probleeme. Tulles tööturu jutu juurde tagasi - mis on stampmõtted ettevõtjatel ja mida kardetakse? Mis on tööandja ülesanded? Ettevõtja asi on midagi toota või teenust pakkuda, et kasumit teenida. Kui tal on hea idee ja võimalik pakkuda tööd, siis on vaja, et töötaja teeks võimalikult efektiivselt töö ära. Hetkel näeme, et meile tuleb tööturule vähem inimesi, kui siit lahkub – Eestile väljakutse, et meil ei ole tööjõudu enam. Pakkuda on tööd, aga ettevõtted otsivad kvaliteetset tööjõudu. Kui me suudame riigi, omavalitsuse ja kolmanda sektoriga koos luua süsteemi, kus personaalselt hinnatakse inimese võimekust, siis saame aru, mis tal vaja on. Uurime, kuidas ta kodus liigub; kas tal on vaja isiklikku abistajat; kuidas vähendada tema perekonna ja hooldajate koormust; kas tal on ühiskonnas olemas mingi roll. Ideaalselt on tal olemas paindlik ja osalise ajaga töökoht. Ja kui me aitame töökohta vastavalt kohandada ja seda kompenseerida, siis me tõesti saame mõne inimese aktiivsemalt käituma või aitame neil ühiskonnas rohkem panustada. Hea tulemus on ka see, kui sellest sünnib mingi lisaväärtus, mis panustab veel rohkem, kuid ma olen pigem realistlik. Kui me suudame teatud seltskonda ühiskonda rohkem kaasata, on see väga suur abi. Suur saavutus on vähendada nende lähedaste koormust, et nemad omaette saaks võimaluse paremaks eneseteostuseks. Aga stampide ja eelarvamuste muutmiseks ma ei usu, et ainult piisab telekampaaniate ja reklaamide tegemisest, siin on lihtsalt vaja praktilise eluga näidata, mis reaalsus on. Õnneks on Eestis ka neid ettevõtteid, kes lähtuvalt missioonitundest või tööspetsiifikast järjest rohkem kaasavad erivajadustega inimesi. Nii palju kui mina olen nendega kokku saanud - nad on pigem õnnelikud, sest need inimesed, kes on juba läinud tööturule, on tihti palju lojaalsemad ja kasutavad avanenud võimalust.
Tulles korra tagasi vaimse tervise juurde, siis tööandjatel on hirm seoses sellega, et mingi hetk vaimse tervise häirega inimesed on kontrollitavad ja normaalsed, aga langustega ei saa tööandja planeerida. Seda on ettevõtjad rääkinud ja see teeb nad ettevaatlikuks. Siin on vaja leida konkreetseid lahendusi. Mis puudutab Eesti rahva vaimset tervist, siis ei ole küsimus ainult kaasasündinud haigustes, vaid ka tavainimesed murduvad omaenda igapäevaste murede all. Millal suudame märgata meie kõrval inimest, kes põeb depressiooni või kannatab ärevushäirete all? Kõik see võib viia inimese eemale ühiskonnast ja ta ei suuda enam tööd teha – need on sümptomid, mis võiks olla varajaselt märgatud ja sekkumisel saaks leevendust või ravi. See on kompleksne küsimus.
Margus Tsahkna (Eesti Vabariigi sotsiaalkaitseminister): Tere! Teema on lai. Kui me räägime tööturust ja erivajadustega inimestest, siis on tulemas töövõimereform, mille eesmärk on anda võimalus ja kaasata erivajadustega inimesi rohkem tööturule. On olnud palju küsimusi, mille lahendamisega oleme nüüd tegelenud, kuid olen väga kriitiline töövõimereformi suhtes. Paberil võivad olla skeemid ilusad, aga me ju näeme, mis on päriselt toimumas – selle reformi mõte on muuta seda suhtumist. Hetkel on nii, et erivajadusega inimene hakkab saama töövõimetuspensioni, kuid filosoofia on selles, et määrates töövõimetust, kompenseeritakse see rahaliselt ja raha on väga väike ning abi vähe. Lisaks, kui inimene jääb passiivseks ning proovib toime tulla toetudes oma lähedastele ja sotsiaalsüsteemi peale, siis ta nii jääbki. Neid inimesi on juba üle saja tuhande. Samal ajal ühiskonnas järjest kaasatakse inimesi ja üks eesmärke on erivajadustega inimesi kaasata ka tööturule. Mina ei ole sinisilmne ja naiivne - meil ei ole võimalik kõiki neid inimesi tööturule saada. Kui rohkem inimesi on varsti tööturul, siis see on see väga hea tulemus. Reformi eesmärk võiks olla, et me vaatame üle kogu selle suhtumise ja sotsiaalkaitse poole ning suudaksime minna väga individuaalseks. Hinnata, mis võimed ja võimalused on sellel inimesel, et üldse ühiskonnas aktiivselt olla ja toimetada, ning mis konkreetset tuge ja abi ta vajab.
See on suur teema, mis jaguneb laias laastus kaheks – erivajadused, mida on võimalik kompenseerida abiahendi ja teenusega, ning teised, mis puudutavad vaimse tervise probleeme. Tulles tööturu jutu juurde tagasi - mis on stampmõtted ettevõtjatel ja mida kardetakse? Mis on tööandja ülesanded? Ettevõtja asi on midagi toota või teenust pakkuda, et kasumit teenida. Kui tal on hea idee ja võimalik pakkuda tööd, siis on vaja, et töötaja teeks võimalikult efektiivselt töö ära. Hetkel näeme, et meile tuleb tööturule vähem inimesi, kui siit lahkub – Eestile väljakutse, et meil ei ole tööjõudu enam. Pakkuda on tööd, aga ettevõtted otsivad kvaliteetset tööjõudu. Kui me suudame riigi, omavalitsuse ja kolmanda sektoriga koos luua süsteemi, kus personaalselt hinnatakse inimese võimekust, siis saame aru, mis tal vaja on. Uurime, kuidas ta kodus liigub; kas tal on vaja isiklikku abistajat; kuidas vähendada tema perekonna ja hooldajate koormust; kas tal on ühiskonnas olemas mingi roll. Ideaalselt on tal olemas paindlik ja osalise ajaga töökoht. Ja kui me aitame töökohta vastavalt kohandada ja seda kompenseerida, siis me tõesti saame mõne inimese aktiivsemalt käituma või aitame neil ühiskonnas rohkem panustada. Hea tulemus on ka see, kui sellest sünnib mingi lisaväärtus, mis panustab veel rohkem, kuid ma olen pigem realistlik. Kui me suudame teatud seltskonda ühiskonda rohkem kaasata, on see väga suur abi. Suur saavutus on vähendada nende lähedaste koormust, et nemad omaette saaks võimaluse paremaks eneseteostuseks. Aga stampide ja eelarvamuste muutmiseks ma ei usu, et ainult piisab telekampaaniate ja reklaamide tegemisest, siin on lihtsalt vaja praktilise eluga näidata, mis reaalsus on. Õnneks on Eestis ka neid ettevõtteid, kes lähtuvalt missioonitundest või tööspetsiifikast järjest rohkem kaasavad erivajadustega inimesi. Nii palju kui mina olen nendega kokku saanud - nad on pigem õnnelikud, sest need inimesed, kes on juba läinud tööturule, on tihti palju lojaalsemad ja kasutavad avanenud võimalust.
Tulles korra tagasi vaimse tervise juurde, siis tööandjatel on hirm seoses sellega, et mingi hetk vaimse tervise häirega inimesed on kontrollitavad ja normaalsed, aga langustega ei saa tööandja planeerida. Seda on ettevõtjad rääkinud ja see teeb nad ettevaatlikuks. Siin on vaja leida konkreetseid lahendusi. Mis puudutab Eesti rahva vaimset tervist, siis ei ole küsimus ainult kaasasündinud haigustes, vaid ka tavainimesed murduvad omaenda igapäevaste murede all. Millal suudame märgata meie kõrval inimest, kes põeb depressiooni või kannatab ärevushäirete all? Kõik see võib viia inimese eemale ühiskonnast ja ta ei suuda enam tööd teha – need on sümptomid, mis võiks olla varajaselt märgatud ja sekkumisel saaks leevendust või ravi. See on kompleksne küsimus.
Sissejuhatuse lõpetuseks ütlen seda, et iga inimene Eestis on tähtis ja seda mitte loosunglikult. Jah, olen olnud paha krokodill, kes on tegelenud rahanduskomisjonis riigieelarvete kärbetega ja riigi ressursside üle vaatamisega, kuid kõige tähtsam on ikkagi Eestis inimene – päriselt. See on Eesti majanduslikkuse ja jätkusuutlikkuse mõõde ning kõige karmim on see, et teame neid numbreid kõige täpsemini. Need on numbrid, mis on laual ja millest ükski poliitik rääkida ei taha. Kui sul on mingi konkreetne jama, mille ära suudad lahendada ning raporteerid sellest valijale, siis on väga hea ja kõik plaksutavad. Aga need on need protsessid, mis võtavad kaua aega ja iga reform tekitab alati hirmu - muutused ongi alati ettearvamatud. Saime nüüd teha sujuvamaks tööhõivereformi rakendamise, pool aastat saada juurde hindamissüsteemile, mis puudutab kõiki inimesi personaalselt ja esimeste teenustega alustame esimesest jaanuarist 2016. Kõik inimesed ei lähe korraga süsteemi, vaid hakkavad järk-järgult minema – kindlasti tuleb küsimusi, mida jooksvalt lahendada.
Simone Epro (Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskuse sotsiaaltöötaja): Toon välja mõned Praxise uuringud. 2014. aasta juulis tehti uuring, et kaardistada puuetega noorte olukord tööturul. Juuli lõpus oli seis selline, et veidi enam kui 105 000 inimesel vanuses 15-64 on tuvastatud tervisest tulenev töövõime kadu. Kui noorte hulgas on keskmiselt tööga hõivatuid
Kelly Grossthal (Eesti Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise ekspert): Mind kutsuti siia, kuna koordineerin Eesti ettevõtete võrgustikku, mille nimi on Mitmekesisuse Kokkulepe. Tänaseks on liitunud 60 ettevõtet ja mõned avaliku sektori organisatsioonid nagu Töötukassa ja Sotsiaalkindlustusamet. Sotsiaalministeeriumi tellitud uuring oli vajalik. Uuringu tulemus on huvitav - erivajadustega noored tahavad tööle minna ning teiseks, et ettevõtted, kel on kogemused erivajadustega inimestega, on positiivselt meelestatud ka tulevikus nende palkamiseks. Neil ei ole väärarvamusi, mis on vaimupuue. Need, kes ei olnud kunagi palganud, omasid väärarusaamasid aga neid olid ka vähemuses, kes põhimõtteliselt ei soovi kunagi. Kaubamaja esindaja on ka vist täna siin ja Kaubamaja on suurimaid eestvedajaid ning neil on endal kogemus olemas. Toidumaailmas Kadri Aguraiuja on vedanud seda ja jaganud positiivset kogemust. Õnneks on Eesti riik seda võrgustikku toetanud ning Euroopa Liit, Tallinna Tehnikaülikool ja paljud ettevõtted. Loomulikult teeme koostööd ka Eesti Puuetega Inimeste Kojaga.
Simone Epro (Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskuse sotsiaaltöötaja): Teema läks tööandjate ja ettevõtete peale. Meil on siin mõned ettevõtjad – mis on teie kogemused, Ivo Remmelg, erivajadustega inimestega ja nende palkamisel?
Ivo Remmelg (Telegrupp AS juhatuse esimees): Tänase seisuga on tööl üks erivajadusega inimene - tal on nägemispuue. Erivajadus ei ole suur ja ta saab hakkama tavapärases keskkonnas. Palkamise koha pealt, tööandjana ma ei erista töötajat rassi ega millegi muu järgi. Minu jaoks on oluline see, et teatud töö on vaja ära teha ja töö tegemise jaoks leian optimaalselt kõige sobivama töötaja kõige väiksema palga eest. Kui ma võtan liiga kõrge palgalise, või inimese, kes teeb palga eest ära ainult viiendiku tööst, siis ma lähen pankrotti. Jätkusuutlikkust silmas pidades, need on ainsad valikud, mis ma teha saan.
Margus Tsahkna (Eesti Vabariigi sotsiaalkaitseminister): Mõned aastad tagasi, kui ma juhtisin riigikogus sotsiaalkomisjoni, siis oli hea näide, et kui on olemas riiklik süsteem Töötukassa, mis vahendab tööjõudu, siis MTÜ Abikäsi tegeles spetsiifiliselt erivajadustega inimestega - korjas informatsiooni kokku üle Eesti ja lõi endale andmebaasi inimestest, kes tahaksid teha tööd ja nende võimalused, mida nad võiksid teha. Nad käisid ettevõtetes kohal ja tegid aktiivselt pakkumisi. Nende kogemused olid pigem positiivsed - neid kuulati eneseharimiseks, millised võimalused on, ja isegi väikesed ettevõtted proovisid. Mittetulundusühingu andmebaasis oli sadu inimesi. Mäletan, et tegime ühise arutelu Töötukassa ja Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusega. Rahalised vahendid, mis lähevad Töötukassasse, just nimelt toetuste ja kõige sellega seoses, on ettevõtjatele väga suured ja sellest paljud ei tea. Nii mõnedki inimesed võiksid tööd saada.
 |
| Hr Margus Tsahkna paneb pimedate juhtkoeraga jalutades proovile koera võimed ja oskused |
Ivo Remmelg (Telegrupp AS juhatuse esimees): Mul on sügava puudega laps ja ta on täna juba 14-aastane. Tahaksin rõhutada perekonna rolli, kuidas last on kasvatatud. Kui puudega inimene ootab ainult abi, siis ta ei saa ka tööd. Kui ta on kasvatatud vaimus, et sa pead ise enda eest seisma, sa ei saa teha kõiki töid, mida teevad teised inimesed, aga samas on asju, milles oled oluliselt võimekam kui mõni teine ja need on tema tugevused, mida ta teab ja rõhutab. Ta ei jää milleski eakaaslastele alla, aga inimesed ongi erinevad, üks oskab üht paremini ja teine teist. Üsna sõltub kasvatusest ja perekonnast. Siin ei olegi väga suurt rolli riigil – riik saab vaid toetada.
Annika Amenberg (Helpific kaasasutaja): Ka minul on kogemus tööandjana erivajadustega inimestega. Tihtipeale noored erivajadusega inimesed on kasvanud nii, et neisse on suhtutud kui erivajadustega inimestesse ja kuidagi on silmi kinni pigistatud ning kui ei saada mõne asjaga hakkama, siis on ikka hästi tehtud ja siis pole hullu. Tegelikult me tõmbame nende konkurentsivõimet alla ja nii ei tohiks teha. Maast madalast peaks suhtuma kui võrdsetesse inimestesse ja pakkuma võrdseid võimalusi, kuid ei saa teha järelandmisi asjades, milles nad on võrdsed teistega. See tuleb neile endile tulevikus kahjuks.
Ivo Remmelg (Telegrupp AS juhatuse esimees): Oleme tänapäeval sinna jõudnud, kus tööd tehakse ära väga palju arvutitega, ning arvutit on lihtne kasutada puuetega inimestel. Programmeerija keskmine palk on 2500 eurot ja see ei ole kättesaamatu ka füüsilise puudega inimese jaoks. Õpi töö ära ja tee selgeks ning seda on võimalik saada. Kui oled osav tegija ja registreerinud oskused, siis tuleb kolm pakkumist päevas üle maailma.
Kristiina Allekõrs (Larseni tõve ja Aspergeri sündroomi diagnoosiga): Ma tahtsin seda öelda, et see on õige - maast madalast kui võrdset. On aga inimesi nõrga närvikava ja liitpuudega. Mina olen autist ja väga tõsine füüsiline puue ning kuulmislangus. Olen nõrga närvikavaga. Kui kiusatakse, siis ma ei suuda head nägu teha ja võin mõnikord sõnaliselt plahvatada. Või pean põgenema – lähen koju maha rahunema. Leian, et pole alati asi kasvatuses, teatud hetkedel tuleb murdumine ning sestap ka teed lahknevad. Tahaks teada, kuidas uued IT-lahendused aitavad vaimse tervise häiretega inimesel kodus tööd teha, sest pikad tööpäevad tavainimestega ei ole võimalik.
Simone Epro (Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskuse sotsiaaltöötaja): Kas keegi soovib kommenteerida?
Kelly Grossthal (Eesti Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise ekspert): Ei oska IT-lahenduse osas kommenteerida, aga üks asi, mis uuringutest välja tuli on, et kui on teed läinud lahku, siis mida oleks saanud teisiti teha ja miks Kaubamajal on nii hea kogemus. Ettevõtetes ja organisatsioonides, kus on määratud tugiisik kõrvale, et tutvustada erinevaid tööprotseduure, suhteid teiste ning mõne organisatsiooni kultuuriga, oli väga väike ebaõnnestumise protsent - inimesed jäid pikalt tööle. Seal, kus arvatakse, et nõusid oskab igaüks pesta, kippusid inimesed kiiremini ära minema.
Kristiina Allekõrs (Larseni tõve ja Aspergeri sündroomi diagnoosiga): Ja mis teeb veel muret - kui oled liitpuude ja normaalse intellektiga, siis tööturul konkurent praktiliselt puudub. Lisaks, ei suudeta ratastoolis ja vaimse puudega ülikooli minna. Ainus variant on kaitstud töö nagu käsitöö, vaibandus ning õmblemine, mille kuutasu ainult 30-40 eurot. Kui ratastoolis inimesed tapavad tervist 30-euro pärast, siis riik peaks tegema seda, et kaitstud töö tasu tõuseks vähemalt poole miinimumi peale, sest hinnad poes on samad. Liitpuudega ei ole hea olla ja tahan elada ka täisväärtuslikku elu - see teeb paganama haiget küll.
Aleksander Nukka (Tartu Puuetega Inimeste Koja juhatuse liige ja Kutsehaigete Liidu esimees): Eelkõnelejale tahaks öelda, et sada protsenti ei saa puudega inimene kunagi tööle. Tänapäeva ühiskonnas ei saa tööandja võtta igat puudega inimest tööle. Tööandjatele on suur koormus peale pandud. Kui juhtub inimesega tööl õnnetus – 2014. aastal 4635 tööõnnetust – siis on see katastroofiline, sest tööõnnetuste hulk aastast aastasse tõuseb. Kuidas tööandja saab võtta vastutuse? Tööandjatel on suur hirm, sest Eestis puudub kutsehaiguskindlustus, et tema ei peaks selle puudega inimese eest vastutama. Kui ma võtan tööle puudega inimese, siis ma iial ei tea, mis võib juhtuda, aga tööandjale tuleb vastutus - siiani ei ole riik suutnud seda lahendada. Suurel ettevõttel ei teki probleemi, aga kui on kuue inimesega ja ühega juhtub õnnetus, siis lähen kohe pankrotti. Me peame kõigepealt andma tööandjatele kaitset ja siis edasi mõtlema ning erivajadustega inimesi tööle võtma.
Margus Tsahkna (Eesti Vabariigi sotsiaalkaitseminister): Ma olen lugenud selle eelnõud ja see peab liikuma koos töövõimereformiga. Konks on selles, et töövõtja ei suuda kokku leppida, kes teeb selle kindlustusmakse ja kui suures osas. Me ei saa võtta seda tänase seisuga sotsiaalmaksu seest - seal on pensioni osa, mis on juba väike, ja teine osa on tervishoiu osa. Kui teha see kindlustussüsteem, siis kes maksab selle maksuosa? Tuleks teha ettevalmistusi ja selleks ajaks, kui meil on võimalik alla lasta töötuskindlustusmakse, kehtestada see protsendiosa sealt. Nii jääks tööjõu maksukoormus samaks ja ei suureneks ettevõtjate probleem kõrgete tööjõumaksude näol. Kindlustusmakse on kokkulepe, mis tuleb saavutada - meil on see plaanis ja valitsus läheb katsetusele, äkki me suudame mingid sammud teha. See on õige tähelepanek.
Aleksander Nukka (Tartu Puuetega Inimeste Koja juhatuse liige ja Kutsehaigete Liidu esimees): Mul pojapoeg ütles, et võtaks inimesi tööle, aga ei julge.
Annika Amenberg (Helpific kaasasutaja): Mina tahaksin kommenteerida, et mõningates olukordades võiks olla lahendus sotsiaalsed töökohad - mida riik arvab sellest?
Margus Tsahkna (Eesti Vabariigi sotsiaalkaitseminister): Plaanime järgnevate aastate jooksul tekitada riigisektoris tuhat sotsiaalset töökohta, kuid mingi mõistlikkus peab säilima. Tallinn tegi sotsiaalsed töökohad tohutu kampaaniaga. Peaks ikkagi ausalt küsima, mis selle eesmärk on? Eesmärk ei ole ju teatud juhtudel mingisuguse tulemi tootmine, vaid on pigem inimese kaasamine. Pigem tahame, et toetatud ettevõtlus nagu sotsiaalne ettevõtlus areneks. Näiteks Tallinnas on olemas Põhja Eesti Pimedate Ühing, kel on olemas kinnisvara ja konkreetne tegevus - inimeste koolitamine ning kaasamine. Neil on äriprojekt, mis on vaja tööle panna nii, et see tasuks ära. Nüüd on vaja sinna investeeringuraha ja see on koht, kus riik saab sekkuda. See on ehedam näide erivajadustega inimeste jaoks. Huvilisi on palju ja turg on olemas teenuse järgi - siin on mitmed aspektid.
Annika Amenberg (Helpific kaasasutaja): Nii et sotsiaalne ettevõtlus on tuleviku teema ja see on riigi üks prioriteete?
Margus Tsahkna (Eesti Vabariigi sotsiaalkaitseminister): Jah, asjad lähevad nii, et mitte leida ainult investeering. Sotsiaalses ettevõtluses vaadatakse üle maksustamine ja keskkond, mida luua – see ei ole veel piisavalt arenenud nagu ka riigihangetes osalemine, mis on levinud mitmetes Euroopa riikides. Norra on alati hea näide, kus hankekonkurssil on mitmed kriteeriumid. Kõige tähtsam Eestis on hind ja võidab kõige odavam pakkumine. Peab looma teisi komponente - anda näiteks eelise ettevõttele, kus töötavad erivajadusega inimesed. See on riigi poliitika, mis on kirjutatud meile tegevuskavasse sisse ja seda peab analüüsima Liisa Oviir. Olen skeptiline tuhande töökoha avalikku sektorisse tekitamisega, siin on pigem jätkusuutlikust vaja.
Kristiina Allekõrs (Larseni tõve ja Aspergeri sündroomi diagnoosiga): Mul on märkus seoses riigisektori töökohtadega. Kõige suurem probleem on riigiasutustes ligipääsetavus - see on ikka väga vilets, et ratastoolis inimene peab võtma abistaja, et pääseda majja sisse. Eraasutustes on olukord juba normaalne.
Margus Tsahkna (Eesti Vabariigi sotsiaalkaitseminister): Mäletan juhtumit kui Mart Laar sai insuldi ja ta oli veel riigikogu töötaja. Tekkis olukord, kus oli äärmiselt oluline riigiasutustesse ligipääsetavus. Meenub lugu, kus ratastoolis olev Tiia Sihver proovis relsse Stenbocki majas, kuid see oli liiga hirmus ja ta uuesti ei proovinud.
Kristiina Allekõrs (Larseni tõve ja Aspergeri sündroomi diagnoosiga): Välismaal on isegi muinsuskaitse all olevatesse ehitistesse ligipääs. Tartu Haridusministeeriumisse ja linnavalitsusse ei saa ka ratastooliga. Trepil ronida pole lahendus.
Karin (Nägemispuudega): Naljakas on, et pensioniametis – sotsiaalkindlustusametis -, kus käivad ka pimedad, peab järjekorranumbri võtma ning numbritablood jälgima. Võin koeraga kohale minna, aga koer ju mulle numbrit ei haugu.
Margus Tsahkna (Eesti Vabariigi sotsiaalkaitseminister): Jätan selle meelde, sotsiaalkindlustusamet on minu all.
Karin (Nägemispuudega): Või polikliinik. Räägivad need, kel on eluline probleem. Näiteks madalatest kõnnitee äärekividest saavad kasu ka eakad ja lapsevankrite lükkajad.
Liana Martin (Tartu Ülikooli üliõpilasnõustaja (erivajadustega tudengid)): Üks hea positiivne näide on Tartu Ülikool, mis on suur asutus mitmete hoonetega. Ühed on uuemad koos liftide ja kaldteedega ning teistesse on ligipääsetavus vilets. Proovisime ära kaardistada olukorra, kuidas pääseb hoonetesse – infoks endale ja jagamiseks üliõpilastele. Tänu Euroopa Liidu rahadele ja kaardistamisele saime ligipääsu parandada. Tõsi, vanad muinsuskaitse all hooned, kus ligipääsetavus ei ole hea olnud, on paremaks tehtud. Ülikooli peahoonesse pääseb sisse liftiga ka ratastoolis inimene, mis alguses ei olnud võimalik. Teadsime, et vahendid on kesised parendustöö jaoks, aga täna on need tehtud.
Kristiina Allekõrs (Larseni tõve ja Aspergeri sündroomi diagnoosiga): Väga hea näide on Tartu Ülikool, sest vanadele hoonetele on väga kallis ligipääsetavuse tegemine. Riik võiks koostöös puudeliitudega luua fondi, kuhu vallavalitsused ja omavalitsused saaksid toetusi, sest seda konkreetselt ei ole. Hea näide on veel Estonia teater, kes teeb ajaloolised uksed automaatseks, ilma et see muudaks ukse välimust.
Margus Tsahkna (Eesti Vabariigi sotsiaalkaitseminister): Meil on olemas fondid ja on olnud omavalitsustel need – nagu ka Tartu Ülikoolil. Poolteist kuud tagasi kirjutasin alla fondile, mis on inimestele endale, et nad saaksid taotleda oma kodude ligipääsetavuse kohandamiseks – neid saab juba taotleda tegelikult läbi Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse. See ei ole otseselt raha taotlemine, vaid ehitatakse need kohandused valmis. Põhiline mure oli see, et tehnoloogiad oleks kasulikud ja kaldteed oleks õige nurga all.
Kristiina Allekõrs (Larseni tõve ja Aspergeri sündroomi diagnoosiga): Aga kui korteriühistu jonnib vastu, sest kortermaja kohandamise maksumus on 10 000 euro juures.
Margus Tsahkna (Eesti Vabariigi sotsiaalkaitseminister): Nii palju kui on riigil teadmisi, on Astangus olemas - raha on olemas ja kaasatud on eksperdid.
Kristiina Allekõrs (Larseni tõve ja Aspergeri sündroomi diagnoosiga): Paneelmajades on see väga suur probleem.
Margus Tsahkna (Eesti Vabariigi sotsiaalkaitseminister): Paneelmajad saaks oma liftid korda, kui on liftid olemas. Kui lifti pole, siis liftišahti ei hakata sisse murdma – need ongi päriselu probleemid.
Kristiina Allekõrs (Larseni tõve ja Aspergeri sündroomi diagnoosiga): Välisküljele ei luba ühistud midagi panna ja seadusega ühistu otsust eirata ei saa.
Maire Koppel (MTÜ Iseseisev Elu juhataja): Teema lõpetuseks - seal astub vahele päästeamet. Kõik peavad majast välja saama – majad ei ole projekteeritud nii. Sotsiaalse ettevõtluse kohta soovin öelda, et meie asutus on 18 aastat tegutsenud ja just erivajadustega inimeste tööhõivega. Mure on, et maksuamet vaatab, et me liiga hästi töötame ja tahab panna maksud peale. Tegelikult investeerime kõik, mis aasta lõpus jääb üle, sest projektid lähevad kallimaks ja omafinantseering peab üha suurem olema. Olen ka Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku juhatuse esimehe Jaan Apsiga arutlenud maksupoliitikat erivajadustega inimese töölevõtmisel. Mäletan aegu, kus ministeerium tunnustas paberiga tublisid tööandjaid.
Margus Tsahkna (Eesti Vabariigi sotsiaalkaitseminister): Siiani tunnustatakse, aga seoses maksuametiga, siis nad tegutsevad seaduse järgi. Paraku jah OÜ-ks tegemisel ei saa taotleda projektideks raha. See on probleem ja rahandusministeerium peab seda analüüsima.
Maire Koppel (MTÜ Iseseisev Elu juhataja): Muuseas täna kehtib seadus, et kui inimesel, kel on määratud töövõimekaotus 40% protsenti või enam ja ei ole tööstaaži, siis Töötukassa ei kompenseeri tööandjale sotsiaalmaksu täielikult – see nüüd muutub järgmisel aastal.
Margus Tsahkna (Eesti Vabariigi sotsiaalkaitseminister): Mina ise määran selle muudatuse tegemist. Oluline on ka bürokraatia vähendamine ettevõtetes, sest tööandjal on hetkel liiga palju paberi määrimist ja ajakadu seda tehes on suur.
Maire Koppel (MTÜ Iseseisev Elu juhataja): Teine probleem on, et raamatupidajad peavad siiani sisestama osasid asju käsitsi. Kui on juba sisestatud korra inimese tööjõukulu, nii palgana kui maksudena, siis peavad nad eraldi käsitsi sotsiaalmaksu jaoks midagi nokitsema.
Simone Epro (Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskuse sotsiaaltöötaja): Aeg hakkab otsa saama, aga on veel neid, kes pole rääkinud. Annaksin sõna Kaubamaja esindajale.
Tiia Orav (Tartu Kaubamaja personalispetsialist): Ega mul palju lisada ei ole. Oleme panustanud juba osaliselt puuetega inimeste tööhõivesse ja meie ettevõttes töötab kolm vaimupuudega inimest. Kõikidel ametitel ei ole võimalik lepingut sõlmida ja nad on kärupaigutajad. Suvel tähistasime 10-aastast tööjuubelit ühel kärupaigutajal. Võin öelda, et meil ei ole mitte ühtegi halba sõna öelda, et miks karta. Nad ei tee midagi halvasti, nad on viisakad ja lojaalsed. Edaspidiseks mõttekohaks on see, et tööandjana ma ei tea inimese diagnoosi ja ma ei saa väga täpselt ohte ja riske ennetada. Praegu ei ole probleeme ja MTÜ Iseseisva Eluga koostööd tehes on palkamine võimalik. Tööandjana tahaks täpsemalt paika panna kohe algul tingimused - ära rääkida reeglid, juhendid, ja et seda ei oleks töö käigus. Ma olen väga positiivne ja väga õnnelik, et erivajadustega inimesed on meie meeskonnas. Meeldiv on vaadata, kuidas neid hoitakse Toidumaailmas.
Kelly Grossthal (Eesti Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise ekspert): Ma isegi meelega lähen Kaubamajja süüa ostma, sest neil on selline suhtumine - isegi kui hinnad on veidi kõrgemad.
Maire Koppel (MTÜ Iseseisev Elu juhataja): Mina võin lisada, et meil on inimesi tööl üle Tartu, aga Kaubamaja on see koht, kus ma olen öelnud, et olge karmimad nendega. Töö on ikkagi töö ja ei pea hellitama, aga need poisid on õnneseened.
Tiia Orav (Tartu Kaubamaja personalispetsialist): Ikkagi väga tihe koostöö juhendajatega ja poiste peredega - see on tugi ning julgustav faktor, mis kutsub võtma puuetega inimesi. Tõesti nad on kohati palju kohusetundlikumad ja lojaalsemad kui mõni teine inimene.
Kristiina Allekõrs (Larseni tõve ja Aspergeri sündroomi diagnoosiga): Kas teil liitpuudega inimese jaoks on kohta pakkuda?
Tiia Orav (Tartu Kaubamaja personalispetsialist): Meil ei ole väga palju ameteid, kus liitpuudega inimene hakkama saaks – seega, kas kauba- või kärupaigutajana. Liitpuudega inimene ei saa seista kaheksa tundi nagu teenindaja.
Aleksander Nukka (Tartu Puuetega Inimeste Koda juhatuse liige ja Kutsehaigete Liidu esimees): Näiteks kui tööandja võtab tööle kurdi, pimeda, kuid kellel on organism terve, siis ei pea väga palju arvestama terviseprobleemidega. Aga kui inimene saab mõnikord ainult pool päeva või kaks nädalat töötada ja tekib kriis, pärast mida ei saa kolm nädalat võibolla tulla, siis mida teha nende inimestega ja kuhu nad tööle paigutada – tööandjana ma ei saa endale sellist töötajat lubada.
Merlin Niinemägi (SA Maarja Küla tegevusjuhendaja ja "Kaitstud töö teenuse arendamine Lõuna-Eestis" projektimeeskonna liige): Meil on üsna pikad kogemused erivajadustega inimeste tööle aitamisel. Peamine siht on vaimupuudega inimesed, kes on üsna haavatavad. Sel aastal oleme vedanud pilootprojekti "Kaitstud töö teenuse arendamine Lõuna-Eestis" ja üsna loodetavasti peaks varsti Sotsiaalkindlustusameti poolt välja tulema teenusekirjeldus uuele teenusele. Mis me oma kogemusega näeme on see, et hästi palju võtab pingeid maha tööandjal just see, et oleme vahelüli. Võtan teenuseosutajana lepinguga tööle erivajadustega inimesed ja maksan neile ise palka. Mu meeskond on näiteks 10 inimest, kes suudavad teha teatud tööd ja meil on leping tööandjaga. Ta teab, et viiel päeval nädalas tuleb viis inimest meie juurest ja teevad juhendajaga tal seda teatud tööd. Kui üks inimene ei saa tulla, saame sujuvalt saata järgmise inimese.
Annika Amenberg (Helpific kaasasutaja): Väga hea näide sotsiaalsest ettevõttest.
Aleksander Nukka (Tartu Puuetega Inimeste Koja juhatuse liige ja Kutsehaigete Liidu esimees): See on hea näide tõesti, aga toon näite, kus kutsehaige otsis pikka aega tööd ja sai valvuri koha. Ühel tööpäeval unustas vitamiinid koju ja öösel tuli haigushoog. Kukkus lumme ja sai kopsupõletiku. Pärast tööandja ütles, et oleks midagi töölt varastatud, oleks pidanud kutsehaige ise kõik kinni maksma, sest ta ei täitnud lepingu järgi valvuri kohustusi.
Merlin Niinemägi (SA Maarja Küla tegevusjuhendaja ja "Kaitstud töö teenuse arendamine Lõuna-Eestis" projektimeeskonna liige): Riske on tavainimestega ka.
Aleksander Nukka (Tartu Puuetega Inimeste Koda juhatuse liige ja Kutsehaigete Liidu esimees): Tööandja peab teadma tervislikku olukorda.
Kristiina Allekõrs (Larseni tõve ja Aspergeri sündroomi diagnoosiga): Mina arvan sama.
Simone Epro (Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskus, sotsiaaltöötaja): Meil on kätte jõudnud moment, kus aeg on otsa saanud, aga see on selline teema, millest võibki jääda rääkima. Tänan teid kõiki osalemast.
Kokkuvõtte koostas:
Laur Raudsoo, Helpific
Rohkem fotosid sündmusest:
© Helpific
