Vaegnägijatele

Arutelu | Vabatahtliku tegevuse lihtsus kogukondades

20:22:00

Vabatahtlik tegevus ja üksteise abistamise lihtsus kohalikes kogukondades

28. augustil ja 5. septembril kogunesid Haapsalus ja Tallinnas mitmete valitsusväliste organisatsioonide esindajad, kogukonna aktivistid, vabatahtliku tegevuse eestvedajad ja Helpific veebiplatvormi huvilised, et üheskoos välja selgitada, millist tegevust Eestis käsitletakse vabatahtliku tööna, kas ja miks peljatakse vabatahtlikku tööd ning mis loob hooliva ja toetava kogukonna. Vestlusringides osalesid järgmiste organisatsioonide, huvigruppide ja ettevõtmiste esindajad: Vabatahtlike Värav, Eesti Noorteühenduste Liit, Linnalabor, Vamp Digital, Eesti Ettevõtlike Naiste Aassotsiatsiooni Noored, Eesti Seksuaaltervise Liit, Eesti Külaliikumine Kodukant, Eesti Reumaliit, Lihula Vallavalitsus, Haapsalu Sotsiaalmaja, Swedbank AS. Käesolevaga on huvilistel võimalik tutvuda, mida arutati ning kuhu välja jõuti.

HAAPSALU

Kristi Märk (Lihula valla info- ja arenguspetsialist): Hetkel töötan Lihula vallas info- ja arenguspetsialistina ning kohaliku uudisteportaali toimetajana, kuid enne seda olin YFU vabatahtlike koordinaator ning enne YFU’t olen korduvalt olnud ka ise osalise aja või lausa nö täiskohaga vabatahtlik. Eelmisel aastal näiteks töötasin Euroopa Vabatahtliku Teenistuse projekti raames pool aastat Santiago de Compostela turismiinfopunktis. Ka Iirimaal elades ja töötades tegin regulaarselt, korra nädalas, pool päeva vabatahtlikku tööd ning oma kodukohas olen üks sellest seltskonnast, kes hakkas vabatahtlikus korras pidama noortemaja.

Ma olen seda meelt, et iga kogemus rikastab ning iga uus ettevõtmine võimaldab mul tutvuda uute huvitavate inimestega ning lisaks on vabatahtlik töö minu silmis kui väärt hüppelaud tulevikku, seda igas mõttes.

Kas ja miks peljatakse vabatahtlikku tööd? Ma ei tea, mis on kõik need põhjused, miks peljatakse, kuid ma arvan, et vabatahtlikku tööd ei pelga need, kes on näinud, kui suurt lisaväärtust saab läbi vabatahtliku töö luua. Need, kes on suutnud vabatahtliku töö ühendada enda hobidega või vähemalt teemaga, mis neid inimesena kõnetab. Ma ise usun, et iga inimese jaoks on olemas valdkond, mida ta naudib nii palju, et on iga kell nõus seda vajadusel ka "aitäh" eest tegema.

Ei pelga ka need, kes on kogenud, kui palju uksi ja valikuvõimalusi vabatahtlikuks olemine avab ning kui suure konkurentsieelise tööturul annab. Tõsi - see, kuidas seda eelist presenteerida, on sageli keeruline ning eeldab inimese oskust seda presenteerida.

Mis loob hooliva ja toetava kogukonna? Arvan, et hooliva ja toetava kogukonna moodustavad hoolivad ja toetavad inimesed. Lisaks sellele mängib, vähemalt minu meelest, üliolulist rolli ka teadlik ja tähenduslik kommunikatsioon ning info liigutamine. Me Lihulas oleme just selles suunast liikumas.

Haapsallu on kogunenud palju toredaid inimesi, et vahetada väärtuslikke mõtteid, luua kontakte ning panna alus koostööle
Eha Paas (Eesti Külaliikumise Kodukant vabatahtliku tegevuse koordinaator): Eestis ei ole vabatahtlike terviksüsteemi, kuhu vabatahtlikud pöörduks ja kust saaks vabatahtliku  eelnevaid tegevusi kontrollida. Koolitus on samuti oluline – näiteks kui vabatahtlik soovib Kilingi-Nõmmel elavat erivajadusega inimesest aidata, peab ta saama koolitust. Paraku on tihti probleem selles, et ei leita organisatsioone, kes viivad vabatahtlikke erivajadustega inimestega kokku. Oluline on, et vabatahtlik töö annab õnnetunde ja aitamisel on hea olla. Tuntakse, et saan vajalik olla - lisaks uued sõbrad, suhtlemine ja lõpuks, et saan katsetada ning kogemusi.
Praxis korraldas 2013. aastal uuringu vabatahtliku tegevuse kohta Eestis. Selle põhjal on Eestis 31% elanikkonnast vabatahtlikud, mis on isegi mõne protsendi võrra suurem kui keskmiselt Euroopas. Samas on suur osa vabatahtlikest ühekordsed vabatahtlikud ehk osalevad kas talgutel või muus tegevuses ainult ühel korral. Murekoht on see, et meil on vähe aktiivseid, regulaarselt panustavaid vabatahtlikke. Sotsiaalvaldkonnas on vaja püsi-abivabatahtlikke, mida on väga väike protsent. Kui küsida vabatahtlikelt, miks te ei abista, siis vastatakse, et me ei ole leidnud võimalust – valmisolek on paljudel. Kui Pärnus soovitakse aidata, siis ühendused ei ole võimelised viima neid abivajajateni. Vabatahtliku tegevuse valdkond on riigile oluline, kuid üksi ta ei saa seda toimima.

Kuidas luua tugisüsteemid erivajadustega inimestele vabatahtlikega? Maa piirkonnas on lihtsam, seal on külakogukonnad. Näiteks elas üks erivajadusega poiss külas, kes kutsuti külamajja ja tegid seal käsitööringi. Avastati, et poiss on väga osav ja hakati müüma tema kaarte. Leiti ka partnereid ja tehti tööruumid - asi sai alguse kogukonna hoolimisest.

Vabatahtliku tegevuse all mõeldakse oma aja, energia või oskuste pakkumist vabast tahtest ja rahalist tasu saamata peamiselt avalikes huvides ja ühiskonna heaks, kuid ka teiste heaks tehtavaid ühekordseid lihtsaid tegevusi - olgu selleks siis kasvõi vihmavarju hoidmine
Juta Siimuste (Haapsalu sotsiaalmaja tegevusjuhendaja): Vabatahtlikud noored võtavad sotsiaalmaja toimetustest alati rõõmsalt osa ja hiljem küsitakse, kas saab uuesti. 7-8 noort tegelevad kodumajandusega ja kokad on väga tublid, aga kahjuks nad ei pääse avatud tööturule. Arendame ennast ja võtame sotsiaalse ettevõtluse programmist osa, et luua sotsiaalmaja kohvik. Oleme juba proovinud - noored pakkusid toitu, katsid lauad, üks poiss küpsetas saiakesi, kes on õppinud pagariks. Üldjuhul käiakse hooajaliselt ja osad noored ei tule tagasi, sest rahalist tasu ei saa. Meil tehakse veel keraamikat ja siidirätte, viimastele kirjutatakse jutt erinevates keeltes juurde.

Jaanika (kahe lapse ema ja vabatahtlik): Praegu oleme noortega nii teinud, et oleme turvalises seltskonnas ja võtame väikses grupis inimesi külla ning valmistame neid ette vabatahtlikuks tööks.

Julia Kabanova (vaegnägija, erapedagoog ja massöör): Mina näiteks ei ole saanud isiklikku abi, samas võiks proovida - milline süsteem on Helpificil? Kas ühekordsed aitajad on kontrollitud? Kui tahan hambaarsti juurde minna, saan ise, aga lapsega minnes tahan olla kindel, et kõik on turvaline. Kui kasutaks püsivabatahtlikut, siis ma tunneksin ennast süüdi. Näiteks kui ta maksab kütuse eest, siis ju maksab ise peale, kuid ma ei palunud seda. Olen aja jooksul õppinud noori tundma ja pakun vabatahtlikule motiveerivat tööd - saatjana teatrisse, et mitte pakkuda ainult aknapesemist.

Kerstin (aitab korraldada erinevaid üritusi vabatahtlikuna): Kui luuakse vabatahtlike andmebaas, võiks seal kirjas olla, kas on kriminaalkorras karistatavaid rikkumisi – lihtsalt märge või mitte, mitte detailsemalt. Samuti võiks olla hindamine ja tagasiside.

Osa inimesi ei pruugi üldse olla oma vabatahtlikust tegevusest teadlikud
Keiu Roosimägi (Helpific kaasasutaja): Erivajadusega inimesel on raske olukorda kontrollida, kui ta ei tunne vabatahtlikku abistajat. Elektroonilise infobaasi loomisel, saab vabatahtlik anda nõusoleku andmete väljastamiseks. Helpific pakub ühekordset abi, kuid kui tuleb kiri, et inimesel on 2-3 operatsiooni haiglas ja kes saaks lapsed kooli saata, siis kuhu nad suunata? See olukord on kindlasti vaja ära lahendada ja jõud ühendada, nt Vabatahtlike Väravaga.

TALLINN

Kristjan Kolbre (Vamp Digital esindaja ja Eesti Ettevõtlike Noorte Koja liige): Tuleks eristada vabatahtlikku tööd ja heategevust nagu Humanas kohapealsete riiete sortseerimise aitamist riiete annetamisest. Ei peaks kartma kutsuda vabatahtlikkust tööks ja lisaks, et tööle võtmisel saavad noored vabatahtliku töö kogemuse ette näidata.

Viimase kümne aasta jooksul on vabatahtliku töö maht kasvanud. Iga inimese panus on oluline, nagu siinsel suurüritusel. Vabatahtliku tegevuse eest sa võid tasu saada, kuid mitte rahalist tasu, nendeks on kogemused ja oskused. Sisemine soov on kõige olulisem. Suurem konkurent vabatahtlikule tööle on ilmselt kodus olev telekas ja laisklemine. Kutsun üles inimesi pigem aega panustama, kuid vahel on lihtsam anda raha – kuidas kunagi. Vabatahtlike organisatsioonid peaksid rohkem promoma ennast.

Vabatahtlikus tegevuses ei osale 69,3% Eesti elanikest - kuidas ja kas on vaja nendeni jõuda?
Liisa Tolli (Eesti Noorteühenduste Liidu vabatahtliku töö tunnustamise eestvedaja): Kui vabatahtlikkust käsitletakse nagu tööd, siis võetakse ka palju vastutustundlikumalt vabatahtlikule määratud ülesandeid. Vabatahtliku töö juures on oluline, et läbi selle tegevusega kaasnevate ülesannete saaksid inimesed uusi oskuseid ja õpiksid neid ka edasistes kogemustes kasutama. Oluliseks osaks on ka vabatahtliku tunnustamine, sest see motiveerib inimest rohkem vabatahtlikku tööd tegema ja kogukonda panustama. Tähtis on ka oma kogemuse märkimine CV-sse ja tegutsen Eesti Noorteühenduste Liidus selle nimel, et noored seda CV-s ka välja tooks. Lisaks sellele näeksid ka tööandjad vabatahtlikku tööd eraldi osana CV-de vormingus, mis aitaks kaasa vabatahtliku töö väärtustamisele tööandjate seas.

Angela Ventsel (Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni esindaja): Vabatahtliku tööna käsitletakse seda, et inimesed tegutsevad organisatsioonis oma vabast tahtest, teiste heaks ning seejuures tehtud töö eest rahalist tasu saamata. Kuigi tehtava töö eest rahalist tasu ei saada, saab siinkohal tasuks siiski lugeda uute kogemuste ja teadmiste omandamist, mida vabatahtlikul võib-olla igapäeva töös võimalik omandada poleks ja kindlasti ka suhtlusvõrgustikku suurenemist.

Usun, et vabatahtliku töö märkimine CV-s on igati õigustatud ja vajalik, kuna see näitab inimese julgust võtta vastutust ja samas panna käed külge tegevustes, mis ei ole rahaliselt tasustatavad.

Miks aga peljatakse vabatahtlikku tööd? Nagu eelnevalt mainiti, siis inimesed kardavad ennast siduda. Seega on kindlasti üks põhjus, miks vabatahtlikku tööd peljatakse, kartus võtta vastutus tehtava ees. Hirm ebaõnnestuda. Samas on suurem osa Eesti inimesi ennem altid annetama, kui tegema vabatahtliku tööna midagi, kuigi teinekord on vabatahtliku tööna tehtav rahalisest annetusest vajalikum ja olulisema väärtusega.

Kogukondliku elu mõõdupuuks on sotsiaalne kapital. Sidusad kogukonnad loovad aktiivsete liikmetega sidusat ühiskonda
Madle Lippus (Linnalabor esindaja, Serve The City liige): Mul on palju kogemusi vabatahtlike kaasamisel – mida nad saavad teha ja kuidas neid motiveerida. Kasutan väljendit vabatahtlik tegevus, mitte töö - töö on kellast kellani, formaliseeritud formaat. Vabatahtlikku tegevust on mitut tüüpi – seda võib ka möödaminnes teha. Näiteks pensionärile poekoti trepist ülesse tassimine on ka vabatahtlik tegevus. Vabatahtlik töö erineb selle poolest vabatahtlikust tegevusest, et on seotud organisatsiooniga lepingu kaudu.  Ise olen masside kaasaja, seega pigem pooldan vabatahtlikku tegevust, mitte tööd. Oluline on jätta tunne, et me kõik iga päev väikeste asjadega saame panustada elu paremaks muutmisele.

Kümme aastat on tu
nnustatud vabatahtlikke, mille patrooniks on president. Detsembris tunnustatakse jälle kümmet vabatahtlikku erinevatest valdkondadest ning tähtis on väärtustada erinevate valdkondade vabatahtlikke. Tavaliselt tunnustatakse eesrindlikke vabatahtlikke, kes veavad üritust. Kuidas tunnustada tublisid tasuta vabatahtlikke töötajaid? Püsivabatahtlikke? Leian, et vabatahtlikkusest rääkimine on oluline. Põhjused, miks inimesed vabatahtlikku tööd teevad, on väga erinevad. Kuidas tähele panna neid, kes elavad meie ümber ja vajavad abi? Meil on raske aimata, et su naabril on mingisugune probleem. Tähtis on luua platvorm ja keskkond, kus saame sellise info kätte. Lähtudes Uue Maailma Seltsi kogemustest – vabatahtlikuna saab palju tagasi kui sa näed, kuidas teistele meeldib ja tekib uusi sädemeid ning uusi algatusi. Nt festivali korraldusel tuleb tegelikult rohkem tööd teha, kui rahastaja on ette kirjutanud. Raha annetamisest on vähem reaalselt kasu, pigem teha vabatahtlikku tööd.

Ave Mellik (Swedbanki koostöösuhete ja toetustegevuse juht): Praktikantidel, kel puudub esmane töökogemus, näitab vabatahtlik töö inimese pühendumust. Järjest enam ettevõtteid usaldavad organisatsioone partneritena, kus on vabatahtlikud. Peab seletama oma tööülesanded lahti ka CV-s, motivatsioonikirjas või tööintervjuul, sest ainult organisatsiooni nimi ja positsioon ei selgita tööandjale piisavalt. Inimesed tuleb siduda erinevate algatustega, et neil tekiks soov hakata nt püsiannetajaks või -vabatahtlikuks. Minul aega ei ole ja pigem annetan raha. Tuleks mõelda, kuidas teha koostööd ettevõtetega – et kui on vaja ehitada, küsida ehitusettevõtetelt nõu. Julgustan tegema kommunikatsiooni, suurtematel ettevõtetel on sisekommunikatsioonikanalid, mille kaudu jõuaks info kaugele.

Kogukondade hoolivus ja üksteise abistamise lihtsus on need märksõnad, mis aitavad meil ellu viia muutusi, mida soovime näha
Jüri Lehtmets (Helpific meeskonna liige, tserebraalparalüüsi diagnoos): Nõustun eelkõnelejatega, et on kahte sorti vabatahtlikku tööd. Ühekordne vabatahtlik töö ja pühendumus organisatsiooni ülesehitamisse, nagu päris töö. Oht on MTÜ-desse kinni jääda, kuid tasub minna ka päris tööle või endale töökoht leida. Paljudel ununeb, et need, kes otsivad vabatahtlikke, on samuti ise ka vabatahtlikud. Paindlik tööaeg aitaks panustada vabatahtlikult. Inimesed peaksid rohkem avatud silmadega ringi vaatama ja kas on võimalik aidata.

Marek Jaakson (juhib ettevõtet kui ka MTÜ-d, alates 2008. aastast aktiivne vabatahtlik): Tööandjana annan rohkem plusspunkte inimesele, kel on vabatahtliku töö kogemus. Arvan, et hariduse asemel on olulisem vabatahtlik kogemus. Seltskond on üks põhjuseid, miks panustada vabatahtlikuna ja kindlasti jätkan vabatahtlikku tööd.

Tom Rüütel (Helpific meeskonna liige, tserebraalparalüüsi diagnoos): Olen vabatahtliku kogemuse CV-sse kirja pannud ja tööandjad on seda märganud. Vabatahtlikkuseks on valmidus olemas – kuid ei osata leida inimesi, kes vajavad abi.  Teiseks, inimesed ei taha eriti siduda end ja võtta kohustust, ei julge lubada, et on vaba aega - pigem antakse raha. Samas väike tegu nagu ukse lukku keeramine aitab teisel inimesel minna maailma avastama. Minu huvides on, et mu soovid ei muutuks tüütavaks vabatahtliku jaoks.

Fabio Auriemma (Tallinna Tehnikaülikool, teadlane): Vabatahtliku mõtlemine on üldjuhul: minu palk ei ole raha, sest vabatahtlikku tööd tehes loon väärtusi. Peab olema tunnustamine selle eest, mida me teeme ühiskonnale.

Keiu Roosimägi: Arvan, et heategevust ei pea kinni maksma - hea tunne seesmiselt ongi palk. Peaksime populariseerima üksteise abistamise lihtsust! Usun, et pigem panustame aega kui raha ja märgates üksteist loome paremaid eluolusid. Vabatahtlik töö ei pea olema stressitekitav ja ühekordne lahendus sobib väga paljudele - selleks ongi Helpific.

© Helpific

aasta vabatahtlik abistamine heategevus kogukond tunnustamine vaba aeg vabatahtlik tegevus vabatahtlik töö

Vaata lisaks järgmised artiklid

0 comments