Meie Inimesed | Jüri Lehtmets
15:02:00
Lihasdüstroofiat põdev Jüri:
"Oluline on näidata ennast võimekana erinevates ühiskondlikes rollides, mitte ainult kui puudega inimene!"
© Helpific
Alates tänasest toome teieni erinevaid lugusid meie vabatahtlikest, abivajajatest ja tiimiliikmetest. Esimesena räägib oma elust meie tiimiliige Jüri Lehtmets.
Jüri on pärit Lellest, kus ta käis ka põhikoolis. Ta põeb Duchenne´i lihasdüstroofiat, kuid see ei ole takistanud elamast teiste noortega sarnast elu. Jüri on väga tänulik oma pere toele, et ta sai käia kodulähedases koolis. Peale põhikooli tekkis aga hariduse omandamisel väike paus, kuna lähim keskkool Raplas polnud ligipääsetav. Nii käis Jüri vahepeal kohalikus tehnikumis. See periood oli väga huvitav – ta sattus Euroopa Noorte programmi rahastusel toimuvatesse noortevahetustesse, kelle kaudu sai käia erinevates riikides. Eesti Lihashaigete Seltsi korraldatud noortevahetus Soomes viis teda kokku elektriratastooli saalihokiga. „See oli kõige silmiavardavam reis, sest andis mulle uue hobi. Olin otsinud võimalusi spordiga tegelemiseks, kuid minu puue oli selle jaoks liiga keeruliseks osutunud,“ ütleb Jüri innustunult.
Järgmine kooliaste algas läbi noortevahetuse, kui noored Hispaaniast tulid Euroopa Noorte programmi raames nädalaks Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusesse Eestiga tutvuma. „See oli minu jaoks üks esmakordseid kogemusi, kui sõltusin suuresti võõraste inimeste abist . Isa oli aastaid sisendanud, et pean ka ilma temata hakkama saama ning minu rolliks on osata abistajaid juhendada,“ ütleb Jüri ja jätkab: „Soomes nägin, kuidas isiklik abistaja töötab. Näiteks minu tuttav Miro juhendas abistajat pudru keetmisel. Ta näitas talle, et siin on kaerahelbed, siin piim, mainimata, et üldse putru valmistama asutakse. Seega kui puder nässu läheb, siis sina ise vastutad, mitte abistaja. See oli minu jaoks kõige õpetlikum lugu, kuidas teiste abi kasutada.“
 |
| Eluga rahulolev Jüri |
Järgmine kooliaste algas läbi noortevahetuse, kui noored Hispaaniast tulid Euroopa Noorte programmi raames nädalaks Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusesse Eestiga tutvuma. „See oli minu jaoks üks esmakordseid kogemusi, kui sõltusin suuresti võõraste inimeste abist . Isa oli aastaid sisendanud, et pean ka ilma temata hakkama saama ning minu rolliks on osata abistajaid juhendada,“ ütleb Jüri ja jätkab: „Soomes nägin, kuidas isiklik abistaja töötab. Näiteks minu tuttav Miro juhendas abistajat pudru keetmisel. Ta näitas talle, et siin on kaerahelbed, siin piim, mainimata, et üldse putru valmistama asutakse. Seega kui puder nässu läheb, siis sina ise vastutad, mitte abistaja. See oli minu jaoks kõige õpetlikum lugu, kuidas teiste abi kasutada.“
Soomes on isiklik abistaja palgaline töötaja, riik maksab teenusevajajale ja inimesel aidatakse leida abistajat. Abistajale tagatakse vääriline palk ja sotsiaalsed garantiid ning see on just hea tööots tudengile. Öösel aga käib ringi pööramisbrigaad, kes käib keeramas neid, kes ennast ise liigutada ei saa. Jüri arvates oleks ideaalne olukord selline, kus suure abivajadusega inimestel oleks kodu kohandatud. Mujal maailmas äsja õnnetuse tagajärjel ratastooli jäänud enne koju ei lähegi, kui kodu on korda tehtud. Samuti on olulised erinevate toetavate teenuste nagu invatakso teenus, isiklik abistaja ning Helpificu teenuste kättesaadavus.
 |
| Jüri koos sõbra Margus Kiivriga rippsilda ületamas |
Jüri elu sõltub igapäevaselt teiste abist. Teda abistab TTÜ ühiselamu naaber, samuti käib hommikuti abistaja. Nädalavahetustel on ta kodus, kus teda aitavad ema ja vanaema. Eestis rahastab enamasti teenust kohalik omavalitsus ning abivajaja peab abistaja ise leidma, kuid seda on raske teha, sest mahud on väikesed ja sotsiaalsed tagatised praktiliselt puuduvad. Näiteks Tallinnas on selleks 40h kuus ehk ligi 1h päevas. Kuna palk on väike, vahetuvad abistajad tihti. Jüri lisab: „Minu abistamist ei võeta kui tööd, kuid tegelikult sooviksin ma rohkem töösuhet. Samas käib sellega kaasas suur paberimajandus ning paljud pole selleks valmis. Teatud asju ei saa ka isiklikult abistajalt nõuda – nt öösel peole minemist.“ Oluline on abistamist jagada ning just siin saab appi tulla Helpific, aidates koormuse ühtlaselt ära jaotada. Nii tunneb abivajaja, et ta ei kasuta kedagi ära ja abistaja tunneb rõõmu abistamisest. Jüri meelest on oluline ka boonussüsteem - näiteks kui oled 5 korda kedagi aidanud, saad kinopileti, õhtusöögi vms. Tähtis on ka kuuluvustunne, et oled osa seltskonnast, muidu võivad abistajad ära kaduda. Ise näeb ta, et suurim kasu Helpificust oleks see, kui ta kuhugi läheb ja on kõik läbi helistanud, on võimalusel olemas ka plaan B. Helpific võiks olla see õlekõrs, mis hädast vajadusel välja aitab, kuid selleks peab olema tugev võrgustik, et igaüks leiaks endale sobiva abilise. Kui saadakse abi, tõuseb ka usaldus antud süsteemi vastu.
Jüril on hea kogemus, kuidas ta tänu Helpificule endale abistaja leidis. „Kui osalesime Garage48 Enable (“Tee võimalikuks”) arendusnädalavahetusel, kirjutasime Facebooki fännilehele, et mul on vaja abi transpordiga – kes sõidaks minu jaoks kohandatud bussiga ja saaks minuga tulla üritustele. Siis kirjutas mulle Kaspar Kalve, et tal on nö jõuluheategu tegemata ja on valmis abistama. Käisime koos KUMUs puuetega inimeste päeva konverentsil, kuhu läksime minu bussiga. Kohapeal aitas ta ka jopet selga ning ütles, et on valmis ka teine kord appi tulema.“
Jüri on väga aktiivne ning jõuab palju
Iga pühapäev on elektriratastooli saalihokitrenn, vahel ka võistlused. Viimaseks suurimaks õnnestumiseks peab Jüri Eesti Elektriratastooli Saalihoki Klubi jõudmist Saksamaal Güstrowis toimunud elektriratastooli saalihoki turniiril Euro-Cup 8 meeskonna seas viiendale kohale.
Ta kuulub ka erinevatesse MTÜde juhatusse (Eesti Lihasehaigete Selts, Eesti Elektriratastooli Saalihoki Klubi, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit) ning on korraldanud üritusi, millest silmapaistvamaks võib pidada Kristiine kaubanduskeskuses korraldatud sündmust nimega "Party on Wheels" (“Pidu ratastel”). Selle keskmeks oli ratastooli takistusterada, samuti sai proovida ratastooli line-tantsu ja elektriratastooli saalihokit. Lisaks astusid üles kuulsad esinejad, näiteks Tanel Padar and the Sun.
 |
| Jüri koos hea sõbranna Triin Suistega rabamatkal |
Jüri osaleb ka "Pane oma meeled proovile"™ ehk POMP-i simulatsioonide korraldamisel - see on formaat, mis tutvustab vahetu kogemuse kaudu puuetega inimeste igapäevaelu. Proovida saab punktkirja, viiplemist, poksikinnastega purke avada, tutvuda pimedate juhtkoertega jms.
Mida võiks tööandjad teada, võttes tööle puudega inimese?
„Puudega inimestel on tööle asudes samad ootused ja soovid, mis kõigil teistelgi töötajatel. Oluline on luua keskkond, mis muudab puude peaaegu märkamatuks. Puudega inimesed ei salli nähtavat erikohtlemist, kuid on teatavad detailid, millele tuleks osata tähelepanu pöörata. Enamasti soovitakse olla iseseisvad ja mitte teiste abist sõltuda. Märksõnadeks on keskkonna ligipääsetavus, puhkevõimalused ning tööaja paindlikkus.“
Kuidas on ligipääsetavusega? Mida peaks silmas pidama?
„Keskkond peab muutma puude nähtamatuks. Seda aitavad saavutada kaldtee, invawc, ukseavajad, madalad uksepakud, lumekoristus jne. Vaegnägijate puhul on näiteks olulised kontrastsed värvid, sobiv valgustus, helid ja liikumisteede äramärkimine. Tihti on asi detailides - näiteks kas invawc on lukus või lumi koristamata. Siin tulekski vaadata ja konsulteerida puuetega inimestega, et leida sobivaimad lahendused.“
Kuidas saaksid Eesti inimesed teadlikumaks puuetega inimestega seotud teemadel?
„Üheks võimaluseks on seda rohkem meedias kajastada, kuid tõhusam on panna inimesed neid puudeid ise kogema läbi erinevate simulatsioonide. Puudega inimesed peaksid ka ise olema aktiivsemad ja nähtavamad linnapildis ja ühiskonnas laiemalt. Usun, et viimasel ajal oleme olnud kenasti pildis. Nüüd on oluline näidata ka ennast võimekana erinevates ühiskondlikes rollides, mitte ainult kui puudega inimene.“
0 comments