Kuidas populariseerida vabatahtlikku tegevust noorte seas ning milline on vabatahtlike rolli tähtsus kohalikes kogukondades?
Annika Amenberg (Helpific kaasasutaja): Alustuseks, täna hommikul vaatasin üle Eesti tööportaalid – CV Keskuse ja CV-Online, ning huvitav on, et rahvusvaheliselt tuntud LinkedIn-i profiilidel on välja toodud vabatahtliku töö kogemus ja vabatahtliku töö soovid, kuid samas Eesti tööportaalides selliseid andmeid ei ole. Minu küsimus on, et kas see võiks olla seal?
 |
| Annika Amenberg esitlemas Helpific veebiplatvormi |
Liana Martin (Tartu Ülikooli üliõpilasnõustaja (erivajadustega tudengid)): Tartu Ülikooli üliõpilasesindus on jõuliselt populariseerimas seda, et üliõpilaste vabatahtlikkus on oluline, sest kui me saame koolis teatud kvalifikatsiooni, aga puuduvad töökogemused, siis vabatahtliku tegevuse kogemus näitab, et mingisugused oskused on veel lisaks. Tegelikult üliõpilased teevadki sageli ülikoolis vabatahtliku tööd, olles näiteks tuutor, või võetakse osa organiseerimise protsessist üliõpilasesinduses. See on ülekantav oskus edaspidises elus kasutamiseks ja pädevus, mida saab reaalselt CV-sse kirjutada.
Anu Viltrop (Vabatahtlike Värava toimetaja): Arvame ka, et vabatahtlik töö võiks näha olla. Oleme tegelenud sügisel CV Keskuse ja Töötukassaga, et võtta see arengukavasse ning vabatahtlik töö oleks töökogemuse sektsioonist järgmises sektsioonis. Küsimus tekkis selles, et taoline töö on hüplik ja võib jätta vale mulje inimesest. Samas - kui panna see hobide juurde, siis ega hobide osa enam tööandja väga ei loe. Nii et see võiks olla töökogemuse juures näha. Lisaks, mida noorem on inimene, seda rohkem ta saab aru, et vabatahtliku tegevuse kogemust saab näidata ja kasutada oma oskuste ja väärtuste näitamiseks CV-s.
Annika Amenberg (Helpific kaasasutaja): Jah, et ennast müüa, sest tegelikult CV ongi ju enesemüümise reklaam. Tööandja Lembit, kas sa vaatad inimest tööle võttes tema kogemust vabatahtlikuna?
Annika Amenberg (Helpific kaasasutaja): Nõustun ka sellega. Mis ma selgituseks ütleks, et minu enda kogemus vabatahtlikuna on pannud mind nägema seda väga konkreetse asjana, mis annab hea efekti töötulemustesse. See teeb mind palju paremaks selles, millega ma leiba teenin.
Anu Viltrop (Vabatahtlike Värava toimetaja): On oluline, et noored, kel ei ole töökogemust, saavad ikkagi näidata mingit kogemust ja seda saab hinnata. Kui kiirelt muutuvas maailmas tahame teha kannapöörde karjääriredelil, siis saame CV-s näidata, et olen sellist asja teinud ja vabatahtlikuna. Loodan, et vabatahtlik tegevus on rohkem väärtustatud, ja et see oleks ikkagi vabast tahtest, mitte ühiskondlik norm, milleta tööd ei saa.
Tauri Kärson (Autolevi asutaja): Olen üliõpilasesindust juhtinud ja tooks pigem selle välja, miks ma seda tegema hakkasin – et saada palju kogemusi, ägedaid kontakte ja sõpru. Ehk peakski vabatahtlikkust reklaamima lisaks heale ka sellega, et saab oskusi, kogemusi ning kontakte enda ettevõtte tegemiseks. Hetkel tegelen vabatahtlikuna nii, et aitan teisi alustavaid ettevõtteid - andes nõu nendele, kes on alles alustanud ettevõttega. Mind aitavad jällegi need, kes on minust kogenenumad.
Tiia Orav (Tartu Kaubamaja personalispetsialist): Vabatahtlik töö on oluline CV-sse märkida, aga see oleneb ka ametist. Ilmselgelt on teenindajate omadus kedagi aidata, samas mingitel ametitel pole see üldse oluline. Igal juhul on märkimine oluline, aga kui palju me seda kasutame, on meie enda valida.
Annika Amenberg (Helpific kaasasutaja): Ivo, sina oled suurettevõtte juht. Kui sulle tuleb uus töötaja, kas sa vaatad ta vabatahtlikkuse kogemust?
Ivo Remmelg (Telegrupp AS juhatuse esimees): Kindlasti annab plusspunkte ja ma hindan töötajat rohkem, kui tal on selline kogemus.
Annika Amenberg (Helpific kaasasutaja): Meil on vestlusringis üks tuutor. Mida see sulle on andnud?
Hanna-Liisa Remmelg (Tartu Ülikoolis tuutor): Tohutult palju kontakte üle terve maailma. Ükskõik, kuhu ma lähen, mul on katus pea kohal ja söök laual. Hakkasin tuutoriks, sest käisin Saksamaal ja minu tuutor oleks võinud parem olla. Ma tahan olla parem - kellegi esimene sõber ja anda midagi head. See tekitab väga palju õnne ja rõõmu.
Annika Amenberg (Helpific kaasasutaja): Kui paljud ülikoolis tegelevad vabatahtlikkusega, ja mis on need põhjused, miks ei tegeleta?
 |
| Annika Amenberg toob välja mõtte, et omavahel peaks enam siduma ettevõtluse ja vabatahtliku maailma |
Hanna-Liisa Remmelg (Tartu Ülikoolis tuutor): Ei tegeleta, sest on muud hobid või siis puudub huvi selle vastu - lähen koju ja teen omasid asju, mitte kuhugi minna ei taha. On ka neid, kes käivad tööl või teevad sporti, kuid peamiselt lihtsalt pole aega.
Annika Amenberg (Helpific kaasasutaja): Mul endal oli ka sel suvel kogemus, kui Baltikumi suurimal autospordi sündmusel oli meil vaja ühte inimest, keda meil ei olnud võimalus palgata, aga pakkusime näha rahvusvahelise organisatsiooni tööd. Paraku ei oldud nõus ilma rahata tulema ja kurb on vaadata, kui noor inimene tahab kõige eest raha saada. Noor inimene peaks just nagu käsn olema ja tõmbama kõik endasse. Mis sellise ükskõiksuse võib põhjustada?
Ivo Remmelg (Telegrupp AS juhatuse esimees): Liiga lihtne elu ja pole põhjust pingutada.
Annika Amenberg (Helpific kaasasutaja): Välismaal ülikoolides kõik sagivad ja võetakse asjadest osa. Milles on Eesti probleem?
Tiia Orav (Tartu Kaubamaja personalispetsialist): Eestlane ongi külm ja omaette - see on rahvuslik omapära.
Tauri Kärson (Autolevi asutaja): Teine asi on see, et nähakse küll, et keegi on kuhugi jõudnud ja hullult äge on, aga ei teata, kuidas sinna on jõutud. Nähakse, et on mingi edulugu, aga üleöö edukaks ei saa. Tuleks näidata, et oled mitu aastat kõvasti tööd teinud selle saavutamiseks. See annab parema teadmise neile, kes ei mõista seda ja vabatahtlik töö aitabki kaasa sellele.
Anu Viltrop (Vabatahtlike Värava toimetaja): Ehk me olemegi erinevad ja mõni on empaatilisem ning mõni mitte – ka strateegiline mõtlemine on erinev inimestel. See on normaalne, sest vabatahtlikus peaks olema võimalus, mitte kohustus.
Liana Martin (Tartu Ülikooli üliõpilasnõustaja (erivajadustega tudengid)): Koordineerides tuutorite tegevust, siis ma ei saa öelda, et üliõpilased ei ole aktiivsed. Valdav enamus siiski on ja tahavad tuutorina tegutseda ning ülikoolielust aktiivselt osa võtta. Ehk nad erinevad keskmisest eestlasest küll.
Anu Viltrop (Vabatahtlike Värava toimetaja): Mäletan, kui Rasmus Rask avas uuskasutuskeskuse ja ajakirjandus kirjutas, et ekspankur hakkas vabatahtlikuks - toon oli selline, et mis tal ometi viga on. Nüüd on see juba normaalne, kui näeme ühiskonnas tuntud inimesi vabatahtliku tööd tegemas.
Kelly Grossthal (Eesti Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise ekspert): Eesti Inimõiguste Keskusel on väga pikaajaline kogemus vabatahtlikega, kuid ma arvan, et me ei ole osanud koordineerida ja neid rakendada tööle, hoides samas suhteid. Pidime nii palju ise õppima, kuidas olla hea organisatsioon ja kuidas osata vabatahtlikele midagi pakkuda. Asi oli meis, mitte vabatahtlikes – just planeerimine, suhtlemine, kaasamine ja ühise tunde tekitamine. Meil jäi sellest puudu, aga nüüd hakkab juba minema.
Liana Martin (Tartu Ülikooli üliõpilasnõustaja (erivajadustega tudengid)): Teinekord on vaja aitäh öelda. Sellega seoses tuleb meelde, et kui üliõpilaste aktiivsus langes ja tuutoreid ei tulnud nii palju vabatahtlikult tegutsema, siis tulime idee peale, et vahepeal on vaja lihtsalt tunnustada. Nüüd on sellest kasvanud suur tänuüritus, kus osaleda saavad kõik, kes on teinud ülikoolis tublit vabatahtliku tööd. Seal näitaks antakse aasta õppejõu auhind ja parima programmijuhi auhind, mitte ei ole ainult üliõpilastele suunatud.
Karin (Nägemispuudega): Oleme esitanud aasta vabatahtlikuks kandidaate ja paar inimest on saanud isegi presidendilt käepigistuse.
Anu Viltrop (Vabatahtlike Värava toimetaja): Vabatahtlike kaasamine on üldse väga keeruline ülesanne, kui sa tahad nende potentsiaali ära rakendada. Vabatahtlik tegevus on niivõrd palju dünaamiline ja ta on hästi vastastikune - seega peame mõtlema, kuidas ütleme aitäh ja kiidame. Kui see on raske, siis peab seda õppima.
Annika Amenberg (Helpific kaasasutaja): Tahan lisada, et kui tööandjana saan oma lauale CV, kus on vabatahtliku tööna kirjas projektijuhtimine, siis sel on metsik väärtus, sest panna inimesed ilma rahata edukalt koostööd tegema ühise eesmärgi nimel on ülimalt raske ja keeruline ning nõuab väga palju oskusi.
Hanna-Liisa Remmelg (Tartu Ülikoolis tuutor): Tahan lisada tänamise kohta. Minule kui tuutorile on tänuüritus väga vahva, kuid mind innustab pigem naeratus, mis ma vastu saan, kui kedagi vabatahtlikuna aitan.
Ene Soidla (MTÜ CP&Liitpuudega Inimeste Perede Ühingu ja MTÜ Eesti Omastehooldus Tartu piirkonna juht): Tartu Puuetega Inimeste Koja all tegutsevate ühingute tegevusi juhitakse enamjaolt vabatahtlikkuse alusel. Ainsateks tasudeks on projektidest rahastatav projektijuhi ja raamatupidaja tasu. Aastaringne tegevuste organiseerimine toimub vabatahtlikkuse alusel.
Annika Amenberg (Helpific kaasasutaja): Laur, miks sina teed vabatahtlikku tööd?
Laur Raudsoo (Tallinna Ülikooli tudeng ja Helpific vabatahtlik): Kuna ma õpin sotsiaaltööd, siis Helpific on hea koht, kus näha midagi sotsiaalvaldkonnas toimuvat. Olles vabatahtlik, saan nii kogemusi, kui ka panuse anda.
Annika Amenberg (Helpific kaasasutaja): Ivo, Lembit ja Tauri - täna oleme kuulnud, kuidas vabatahtlik töö annab palju juurde. Kas esmaspäeval vaatate teise pilguga vabatahtliku kogemust?
Lembit Loo (IBM Eesti müügidirektor): Mind huvitab motivaator selle töö tegemiseks, sest kui saad selle eest raha, siis see motiveerib inimest ka ainult teatud piirini. Tihti ei ole raha komponent, et inimene edukalt töötaks. Vabatahtlik-olemisel ei ela sa enam n-ö ellujäämise piiril ja ei ole raha peale väljas, vaid oled juba kuhugi jõudnud ja sul on selleks aega. Ehk peaks veidi eristama ka vabatahtlike rolle ning mil viisil inimesi motiveerida, et nad tegeleks rohkem vabatahtlikkusega. Või et vabatahtlik tegevus oleks edukam, siis peaks vaatama, kuidas võimendada seda neil, kes juba tegutsevad. Teine segment on need, kes nagu tahaks, aga nad ei oska. Jääb puudu oskustest või pealehakkamisest või ei teata, kus seda teha. See on see koht, kus tuua need kaks maailma kokku. Kolmas segment on need, kes päeva lõpuks enam ei taha midagi teha ja selles lisaväärtust ei näe.
Annika Amenberg (Helpific kaasasutaja): Jah, kindlasti on inimesi, kes seda kunagi tegema ei hakka. Aga just kaht esimest gruppi tahame Helpificus esile tõsta ja anda neile igasugu tähekesi, märgikesi, tänada, lugusid nendest kirjutada ning kingitusi anda. Just esile tõsta häid vabatahtlikke ja tuua eeskuju neile, kes ei ole vabatahtlikuna tegutsenud. Suhtlesin ühe inimesega interneti tööportaalist Everjobs ja uurisin, kas neil on sektsioon vabatahtliku tegevuse info sisestamiseks, aga nad arenevad just arenguriikides, ning seetõttu neil ei ole, sest sealsetel inimestel on veel esmased vajadused alles täitmisel - kuidas toit saada lauale ja katus pea kohale. Muidu Euroopas loomulikult on – see on elementaarne. Hommikul suhtlesin inimesega rahvusvahelisest ettevõttest ThinkYoung, mis esindab noori ja on nende eestkõneleja, et neid kaasataks erinevatesse Euroopas olevatesse otsustusprotsessidesse. Ettevõte teeb uuringuid suurettevõtetele müümiseks, et ettevõtted saaks noortele paremini müüa oma teenuseid ja tooteid. Tema sõnul on vabatahtlik töö noorte seas aina tähtsamal kohal just nendel põhjustel, et saavad kogemuse enne tööturule minemist ja see on väärtus, mida tööandjad hindavad aina rohkem.
Margot Roose (Väikeettevõtja): Aastaid tagasi töötasin ühes personaliotsingu firmas paari projektiga ja kui ma mõtlen selle aja peale tagasi, siis juhtide värbamisel Eestis ja Baltikumis ei tulnud vabatahtliku kogemus kordagi jutuks. Päris mitmed firmad, kes otsivad töötajaid, teevad soovidest profiili, aga mitte kordagi ei tulnud see isegi mainimisele. Arvan, et see on ühiskonna ja juhtide harimise teema ning ma usun, et sellega kokku puutunud juhid vaatavad kogemust.
Tiia Orav (Tartu Kaubamaja personalispetsialist): Samas jällegi, kui on tark juht ja tal on võrdsed kandidaadid, siis vabatahtlikkus on lisaväärtus.
Lembit Loo (IBM Eesti müügidirektor): Oluline on see, kas on võrdsed kandidaadid - see on päris harv. Sul võib laual olla sada CV-d, aga sealt jääb alles viis või alla selle. Tööandjana vaatan, et vabatahtlikul inimesel on teatud küpsustase - ta tahab midagi tagasi anda, on aktiivne ja initsatiivikas. Tihti on see, et kas töised omadused ja oskused on olemas, milline on klapp organisatsiooni või ettevõttega ning kuidas ma saan teda motiveerida, et tulemusi saada. Mõnes mõttes on natuke selline tunne, et võib-olla see rõhuasetus on hästi riskantne, sest kui üliõpilastel ja noortel pole töökogemusi, siis on see loomulikult parem kui mitte midagi, aga kui inimene läheb intervjuule ja ütleb, et vaata kui palju ma vabatahtlikku tööd olen teinud - mis mõttes ma tööd ei saa? Teiseks ei tohi anda lubadust või ootust, et kui teed vabatahtlikuna midagi, siis saad kindlasti tööd. Pigem on see ikkagi lisavõimalus, tänu millele tutvud inimestega ja sinu suhtumine läheb huvitavamaks ning maailm avaramaks. See ei kao reaalselt ära.
Anu Viltrop (Vabatahtlike Värava toimetaja): Mina loodan, et aja jooksul ühiskond areneb ja selleläbi ka juhid. Ehk kunagi ei küsita enam töövestlusel laste arvu ning nende hoidjat, vaid selle asemel küsitakse, kas ma vabatahtlikuna olen tegutsenud. On tehtud ka vabatahtlikkuse uuring. Viimati 2013. aastal ja selgus et 32% Eesti elanikest on osalenud vabatahtlikus tegevuses, kuid vaid 6% tegi seda regulaarselt. Tekkis kaks sektsiooni, kes pole vabatahtlikuks käinud – 20% olid need inimesed, kes ei teadnud, mida peaks tegema, et kuhugi minna ja teised 20% võiks minna, aga keegi ei ole neid kutsunud. Ehk küsimus on vabatahtlike kaasajatele ka, sest ühed vabatahtlikud jooksevad erinevate asjade ja ürituste vahel ringi ja pelgame uusi juurde võtma. Häid näited peab rääkima ja uksed avama – mitte neid kartma. Peame tegelema nende märkamisega ja heaks näiteks on „Märka vabatahtlikku“. Proovime leida vahendeid, kuidas vabatahtlike lugusid rääkida laiemale rahvale. Näiteks on Eesti Kodanikuühiskonna Nädal, kus on kokkulepe, et üks inimene ühel päeval räägib, kuidas ta on vabatahtlik ja mis teda motiveerib. Püüda kõnetada neid, kes selles ringis ei liigu.
Karin (Nägemispuudega): Tuleb meelde, kui paar aastat tagasi üks meie vabatahtlik oli “Aktuaalse Kaamera” uudistes. Ta oli Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühingus vabatahtlik ja tegeles juhtidega, millega sai siis hiljem juhtide tähelepanu. Lisaks oli see teavitustöö tegemine.
Annika Amenberg (Helpific kaasasutaja): Mul on küsimus tööandjatele. Välismaal on üsna populaarne teha firmades ühiseid üritusi, kus koos tehakse midagi head – istutatakse puid või värvitakse aeda. On teil selliseid kogemusi ja olete ise korraldanud midagi või on plaanis?
Tiia Orav (Tartu Kaubamaja personalispetsialist): Üks kõige värskem näide oli eelmise aasta jõulude ajal, kus heategevusena pakkusime lastekodudele kingitusi ja kõik töötajad said vabatahtlikult osaleda. Pakkisime need käsitsi paelaga ja käisime ringi - tegime seda kaks korda ning väga palju töötajaid võttis sellest osa. Kohe on meil plaanis jälle. Minule oli see esimene kogemus, sest ma polnud füüsiliselt teinud ühtegi heategu lastekodu heaks. Esimese kingituse pakkisin pisar silmis.
Liana Martin (Tartu Ülikooli üliõpilasnõustaja (erivajadustega tudengid)): Meie töötajaskond on valdavalt naised ja nad armastavad uusi asju. Nii kogunesid väikeseks jäänud laste riided ja mõtlesime, et hakkasime neid vahetama. Huvi läks suuremaks ja tegime heategevuslaada osakonna sees - enamasti väljaspool ülikooli ruume, kellegi aias. Selle käigus on keegi leidnud uue jope ja sagedasti, kui keegi pole ise midagi toonud, aga soov on osta, siis selle raha paneb ta annetuskasti, milles oleva rahaga oleme toetanud erinevaid asutusi. Näiteks koerte varjupaika ja küsinud, mida nad tahavad – vastasid, et voodipesud ja tekid kuluks ära. Nii me oleme igal aastasel teinud heategevust.
Margot Roose (Väikeettevõtja): Paljud inimesed tähistavad oma sünnipäeva heategevusega.
Merlin Niinemägi (SA Maarja Küla tegevusjuhendaja): Meil on vabatahtlikega selles osas palju kogemusi, sest viimase kümne aasta jooksul on 57 vabatahtlikku läbi käinud ja selle jooksul on elumajad annetajate ja vabatahtlike toel ülesse ehitatud. Nad on lõhkunud talvepuud, ehitanud lehtlaid, aidanud teed parandada või aknaid pesta. Seltskonda on päris palju käinud asutuste kaupa. Ja kuna töötame erivajadustega inimestega, siis nende seas on ka neid, kes vabatahtlikku tööd on teinud hooldekodus eaka kätt hoides või toidupangas pakkides. Kokkupuude on hästi lai.
Annika Amenberg (Helpific kaasasutaja): Just meenus Helpificu asutamise alguspäevilt juhtum, kui vaimupuudega meesterahvas kirjutas, et tal on vaimupuue, aga tahaks tegelikult ise abi pakkuda. Armas, et on erivajadusega ja see ei välista kellegi teise aitamist.
Karin (Nägemispuudega): Kui ma ei näe, siis kuulata saan. Olen nõustamise tööd teinud juba aastaid ja olen saanud koolitusi.
Kristiina Allekõrs (Larseni tõve ja Aspergeri sündroomi diagnoosiga): Tahan mainida ideed – vabatahtlikud võiks käia psühhiaatrikliinikutes inimestega aega veetmas ja tegevust pakkumas. Sealne igavus on suur probleem, mida ei peaks häbeneda. Tekkis küsimus, kus saaks õppida vabatahtlikuna ürituste korraldamist, näiteks spordivõistluste. Mul tahe on, aga oskusi ei ole. Liikuda suudan, aga tuleb vaadata ligipääsetavust staadionitele ja saalidele.
Anu Viltrop (Vabatahtlike Värava toimetaja): See on hea küsimus. Võibolla mõni organisatsioon, kes järgmine aasta korraldab koolivõistlusi, on valmis korraldusmeeskonda kaasama - seda võib natuke uurida. Seal ei ole liikumine probleem, vaid pigem on palju organiseerimist arvutiga ja helistamist. Uurime järele.
Tauri Kärson (Autolevi asutaja): Mina ole ettevõttega käinud vabatahtlikku tööd tegemas, sest oleme veel noored ja ise töötan ka vabatahtlikuna. Hea, kui oleme aega leidnud selleks, et ettevõtet kasvatada.
Ivo Remmelg (Telegrupp AS juhatuse esimees): Meil on tihti nii palju tööd ja inimesed töötavad väga palju tunde üle. Ettevõtte juhina tekivad mul süümepiinad töötajate pereliikmete ees. Ja kui kutsuda teda vabatahtlikku tööd tegema, siis see suurendaks veelgi süümepiinu. Peresid saaks kaasata jah, aga meil on sada töötajat. Hea meelega pakuks sellise võimaluse, samas see dikteerib selle formaadi. Peaks olema midagi, mida saame suvpäevade kohas teha tund või kaks kolmekümne inimesega koos.
Merlin Niinemägi (SA Maarja Küla tegevusjuhendaja): Seda on meil varem juhtunud, et tullakse terve asutusega ja tehakse paar tundi tööd ning hiljem keerutatakse kusagil jalga.
Anu Viltrop (Vabatahtlike Värava toimetaja): Vabatahtlike Värav sai hiljuti uue kuue ja tundub, et kasutajaskond on laienenud. Ettevõtted on võtnud ühendust ja avaldanud soovi midagi teha - leidsime rakenduse juulikuus, mis oli üsna suur väljakutse. On käidud ka külaplatsil riisumas ja hiljem on suppi söödud ning saunas oldud.
Annika Amenberg (Helpific kaasasutaja): Kas on kogemusi teil ka firmadega, kes organiseerivad üritustele turundust ja asju, et saada sinna n-ö oma pakett sisse. Näiteks see firma korraldab ettevõttele suvepäevad, mis sisaldab paar tundi vabatahtlikku tööd.
Merlin Niinemägi (SA Maarja Küla tegevusjuhendaja): Ma arvan, et me ei ole päris niimoodi ennast kuhugi kirja pannud. Meil on küll plaanis teenused ja võimalused, nagu näiteks tuled meie poole sünnipäeva pidama, aga nende tegevustega, mida meie pakume.
Lembit Loo (IBM Eesti müügidirektor): See on hästi suur ja kasutamata võimalus – ühendada muresid ja firmal on võimalik seda vahendada. Lisaks saab kogemusi ja toob lähemale inimesi, kes tahaksid tegutseda seal, kus seda abi on vaja. Tihti on mõte teha mingi põnev üritus, aga ei tea, mida teha tahaks. Ja päeva lõpus, kui sa teed firmaüritust või kliendiüritust, siis tahad hästi meeldejäävat ja positiivset emotsiooni. Nii on saanud inimesed esmakordse kogemuse, kuidas üldse vabatahtlikuna midagi teha. Üldjuhul piinavad inimest igasugused hirmud - ei osata puuetega inimeste seltsis olla ja kardetakse öelda, käituda ja vaadata valesti. Kogemuse puudumine hoiab tagasi.
Annika Amenberg (Helpific kaasasutaja): Tuleks ühendada rohkem ettevõtlus ja vabatahtliku maailm. Vabatahtlike organisatsioone peaks koolitama end veidike rohkem müüma ja nähtavamaks tegema, sest huvi ettevõtlusmaailma poolt on vägagi olemas nende teenuste järgi, kus tahakse aidata ja kes tahaksid oma inimesi sinna kaasata.
Anu Viltrop (Vabatahtlike Värava toimetaja): See on suur samm, mida astuda. Suvel sattusin kokku paari ettevõttega ja ka ameeriklastega, kes tulid Eestiga tutvuma ja soovisid vabatahtlikku tööd teha. Siis sa peadki neid veenma, kuidas iseennast ja oma tegevust tutvustada, ning müüsin neile need ettevõtted maha.
Annika Amenberg (Helpific kaasasutaja): Välismaalastega tuli mul meelde see, et hästi palju on neid, kes Eestis töötavad või õpivad, aga tahavad teha hea meelega vabatahtlikku tööd. Harilikult neil ei ole kõiki sõpru siin ja pere on kodumaal või on pered kaasas, aga nad igavlevad. See on hästi suur kasutamata ressurss hetkel.
Merlin Niinemägi (SA Maarja Küla tegevusjuhendaja): Arvan, et Lääne-Euroopas on vabatahtliku töö tegemine väga normaalne. Meile tuleb kõige rohkem sakslasi ja viis sakslast oligi eelmine aasta viiest vabatahtlikust. Nad tulevad üheks aastaks või üheksaks kuuks, peale seda kui on lõpetanud gümnaasiumi. Osad mõtlevad, et tahavad erivajadustega inimestega töötada ja siis saavadki siin teada, kas saavad hakkama ning on selleks võimelised.
Annika Amenberg (Helpific kaasasutaja): Ka meil on plaanis hakata Helpificuga ettevõtetele pakkuma paketti, mis kestab kolm tundi või terve päev. Tuleme kohale interaktiivse alaga, kaasas ratastoolid, juhtkoerad, lihashaigete ja viipekeele asjad, pimedate raamatud ning igasugused tehnikavidinad. Kaasas on ägedad erivajadustega inimesed, kes tutvustavad oma maailma positiivses võtmes, et anda inimestele just kogemus rääkida ja suhelda, et kaoks see hirm ära. Saame tulla firmaüritusele või lõuna ajal kontorisse. Teiseks - tahame tutvustada Helpificu veebiplatvormi ja näidata kui lihtne on aidata ilma end kellegagi sidumast ühekordse abipakkumisega, mis kestab 10 minutit või kaks tundi sulle sobival ajal.
Lembit Loo (IBM Eesti müügidirektor): Väga hea mõte, aga lisaksin ühe dimensiooni veel juurde. Te ise ei saa teiselt poolelt oodata sellist hoiakut nagu teil, ja oluline on mitte võtta hoiakut, et oleme nii erinevad muust maailmast. Selle asemel võib öelda, et see on normaalne ning prestiižne.
Anu Viltrop (Vabatahtlike Värava toimetaja): Lihtsalt vastulause omaenda kogemusest. Ma ei ole kaheks lõigatud ja ma suudan olla üks inimene, kes teeb palgalist tööd ja on ka vabatahtlik. Jutt sai sellest alguse, kuidas vabatahtlikku poolt rohkem väärtustada, sealt saada rohkem kogemusi ja vajadusel kuskil näidata seda mingi päris oskusena. Vabatahtlikuna neli aastat organisatsiooni juhtida on väga suur töö ja olen õppinud palju asju. Olen elus näinud ühte inimest, kes tahab ainult vabatahtlikuna ära elada, sest selle eest saab ju nänni - ehk ta oli liiga noor teadmaks elust kõike. Vabatahtlikkus on üks võimalustest, kuidas veeta oma aega.
Merlin Niinemägi (SA Maarja Küla tegevusjuhendaja): Saan aru, et tööandja ei pea pidama hullult tähtsaks seda, et keegi on käinud konni autoteelt päästmas, aga üldiselt nähakse selles midagi.
Lembit Loo (IBM Eesti müügidirektor): Üks asi, millele olen mõelnud, on sotsiaalsete ettevõtete ja tavaettevõtete eeldatav vastuseis – kusjuures ettevõtjad selle peale isegi nii palju ei mõtle. Sotsiaalne ettevõtja mõtleb, et ta on eriline ja siis nad eristatakse ära. Aga ettevõtlus on ikkagi ettevõtlus ja päeva lõpus peavad olema tooted võrdväärsed. Kui me räägime aga üritustel osalemisest, siis see pakkumine peaks olema sama professionaalne ja lihtne lahendus ettevõtjale, sest üldjuhul on kõige otsustamiseks vähe aega ning kiirus on siin oluline, mille eest ollakse nõus maksma.
Merlin Niinemägi (SA Maarja Küla tegevusjuhendaja): Selliste rahade eest, mida ollakse nõus maksma suvepäevade korraldamiseks või spaas olemise eest, on vabatahtlike organisatsioonide jaoks juba nii motiveeriv, et mõeldakse kiirelt välja väga hea programm.
Anu Viltrop (Vabatahtlike Värava toimetaja): Külaseltsi tasandil võin tuua näitena Metsanurme külaseltsi, mis on Tallinna lähedal Saku vallas. Seda juhib osav turundaja ja neil on turismifirmadega loodud kontaktid - pakuvad neile vabatahtlikku tööd, pärast mida saab suppi süüa ning tantsu teha. Ühtlasi on nad hakanud koostööd tegema Saku Tuuriga, milles osalevad ettevõtted jõuavad ka Metsanurme külaseltsi. Nii et, kui natuke osata end turundada, siis suudab üks külaselts ennast ära majandada küll.
Lembit Loo (IBM Eesti müügidirektor): Võiks näiteks rääkida ka vabatahtlikkusest, mis ei ole ühepäevane asi ja ainult lihttööde teema, vaid kus ma saaksin juhtimis-, müügi-, turundus- ja ettevõtluskogemusi jagada sellistes kohtades, kus vajatakse taolist abi ja koostööd.
Kelly Grossthal (Eesti Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise ekspert): Kõik vabatahtlikud, keda vajame Eesti Inimõiguste Keskuses, on kõrgharidusega või omavad spetsiifilisi teadmisi juuras või turunduses. Me ei paku selliseid teenuseid, nagu puude raiumine. Pakume juriidilist nõustamist ja tegeleme ka turundusega, kuna tegeleme ettevõtetega palju. Seega vabatahtlikud, kes meie juurde tulevad, pakuvadki n-ö kõrgemat kompetentsi. Palju on neid, kes on mingite tööde vahel või on tekkinud aeg ühel või teisel põhjusel. Noored, kes meil on käinud, on väga ambitsioonikad ja tahavad saada CV-sse kogemust organisatsioonis.
Annika Amenberg (Helpific kaasasutaja): Eks päris palju on ka seda, et organisatsioonides on prestiižne olla vabatahtlik ja juba sinna saada vabatahtlikuks. Eestis võiks selliseid vabatahtlike organisatsioone rohkem olla, sest see annaks võimaluse konkurentsi tekkeks.
Kokkuvõtte koostas:
Laur Raudsoo Helpificust
Rohkem fotosid sündmusest:
